Kuidas kirjandusliku ämbriga lagipähe lajatada

Urmas Vadi „Elu mõttetusest” on nagu depressioonis oleva rahutu inimese kirjutatud raputav hullus. Või siis iroonilise eluvaatleja mõttemärkmed.

Mingis mõttes on see Vadi esimene luulekogu, debüüt poeedina, sellepärast ka habras ja katkendlik. Mõtlesin korra, et olen hull, aga vist ikka ei ole, sest vähemasti lk 48, 71, 84, 94 ja võib-olla kuskil veel kordub fraas „Kogu aeg tuleb nutt peale”. See on mulle väga tuttav tunne. Võib-olla on seda siin raamatus veel – ma ei tea, ma pole enam milleski kindel.