Kuidas sünnib muinasmaa? Soome (mitte kuigi kummaline) juhtum
Soome raamatupoodides ja näitusesaalides ringi vaadates on võimatu mitte märgata põhjanaabrite suurt huvi oma identiteedi ja mälupaikade kaardistamise, nagu ka Suomi-kuva ajaloo vastu laiemalt. Ent ka argikultuuri tasandil, reklaamides või koomiksites, võib näha elavat ja elutervet dialoogi selle soomlust määratleva maailmaga, mille lahutamatuteks tegelasteks on “Kalevala” kangelased, sisu ja saun, lainetavad viljaväljad ja must leib, heledapäised kanged naised, Urho Kekkose pea jne.
Soome rahvusliku ja ajaloolise enesemääratluse kujunemislooga tegeleb ka Derek Fewsteri äsja ilmunud ja sel kevadel Helsingi ülikoolis kaitstud doktoritöö.
“Visions of Past Glory” on põhjalik ja ladus uurimus “mõttelisest Soomest” ehk sellest, kuidas sündis kujutelm Soome muinas- ja keskajast, aga ka selle ajalookäsitluse seostest rahvusliku ideoloogia ja identiteedi ning kaasaegse poliitikaga. Ootuspäraselt selgubki, et muistse mineviku uueksloomisel oli Soome rahvusluse sünni juures märksa olulisem roll kui seni arvatud. Just siin luuakse jutustus rahvuse ühisest järjepidevast ajaloost, mis pajatab soomlaste päritolust ja kodumaale saabumisest, muistsest kangelasajastust, vabaduse traagilisest kaotamisest, ja seob rahvusliku ärkamisaja poliitilised püüdlused muistse vabaduse taastamisega. Seega pole üllatav, et selle uue muinasmaa populariseerimine sai kiiresti ka rahvusliku liikumise peaeesmärgiks.
Viimasel ajal Eesti ajaloo üle käivaid diskussioone arvesse võttes pakub värske uurimus õpetlikku lugemist ka siinpool lahte. Muuhulgas aitab see paigutada üsna selgesse konteksti meie kooliõpikute muinas- ja keskaega käsitleva osa, aga ka õppekavade üle käiva vaidluse laiemalt, ning tõstatab taas kord küsimuse, kas peaksime endiselt “Eesti kooli parimaid traditsioone järgides” õppima pähe 1930-ndate rahvuspedagoogilist narratiivi ja lugema sinna kõrvale “Meelist” ja “Tasujat” või otsima lahendusi, mis pakuksid meile paremaid võimalusi suhestuda oma ajaloo ja tänapäeva maailmaga. Pakub ju Soome meile tänuväärset lakmuspaberit nii Eesti rahvusluse lätete kui ka selle hilisemate arengute uurimisel.
Volksgeist või Zeitgeist?
Fewsteri uurimus liigitub ajaloo ja rahvusluse uuringute piirimaile. Autor polemiseerib huvitavalt ühe tuntuima rahvusluse-uurija Anthony D. Smithi väitega, et ehkki uusaegsed rahvused on konstrueeritud, tuginevad nad siiski vanade etnoste ajaloolistele juurtele.
Teatavasti on Smith toonud just Soomet näiteks sellest, kuidas vanad müüdid, mälestused ja väärtused inspireerivad hiljem “uute rahvuste” loomist. Fewster aga näitab veenvalt, et Soome rahvust ei loodud mitte varasema pärandi taasavastamise ja -elustamise teel, vaid et ka selle pärandi tuumelemendid, mida küll meelsasti nähakse eelaegsete või isegi igavestena, on viimase kahesaja aasta looming. Kas keegi teadis midagi “Soome rahva ajaloost” enne 19. ja 20. sajandi müüdiloojate rahvavalgustustööd? Kas “soomlastel” oli enne rahvuslikku ärkamisaega kollektiivseid mälestusi oma rahvuslikest juurtest või muistsest iseseisvusest? Muidugi, säilisid ju “soome” keele dialektid, nii nagu folklooris säilisid harvad jäljed katkendlikest kollektiivsetest mälestustest, kuid see ei moodusta siiski terviklikku müütide ja mälestuste kogumit. On ju “Kalevalagi”, milles on sageli nähtud mälestust varasemast kogukondlikust ja etnilisest kokkukuuluvusest, 1830.–40-ndatel kirja pandud kompilatsioon üksikutest folklooripaladest, ühe mehe suurlooming. See aga, mida me praegu mõistame muistse soomluse all, on loodud uusaegsete rahvuslaste poolt ning laenatud eri ajastutest ja traditsioonidest, sümbolitest ja müütidest. Erinevate arenguetappidega sel käänulisel teel, kus kujutelmad muistsest iseseisvusest ja paganausust, rahvariided, rituaalid ja muud rahvuslikud atribuudid kujunesid uueks tervikuks, antud raamat tegelebki.
Eksootilisest omaks – ja poliitiliseks
Soome nagu Eestigi rahvuslik identiteet samastab end uusaegse kohalikke dialekte kõneleva “maarahvaga”. Näidates, et toonase enesemääratluse juured ulatuvad siiski 19. sajandist kaugemale, peatub uurimus esmalt valgustusaegsel maarahva kuvandil. Maadeavastuste järgsel ajastul moes olnud migratsiooniteooriatest ning graafika ja reisiraamatute võõrapärasuse ihaluse juurest edasi liikudes vaatleb autor põnevalt, kuidas toonasest varjamatult objektistavast teise kuvandist (nt stiliseeritud rahvariietesse rüütatud taluelu stseenidest) saab ajapikku hilisema rahvusliku enesemääratluse tugisammas.
Siin kaardistab Fewster mitmete motiivide (nt soome murumütsi (patalakki)) teekonda eksootikaiha kõditavatelt joonistustelt koolitahvlitele ja skaudiliikumisse ning analüüsib ühtlasi ajalookäsitluse politiseerumist 19. sajandil ja 20. sajandi alguses, mil Muinas-Soome ülesandeks sai uue rahvuse loomuse ja päritolu, aga ka uue rahvusriigi identiteedi ja ideoloogia defineerimine. Toona sündinud rahvuslik esiajalugu polnud seega mitte ainult uus teaduslik diskursus, vaid esmajoones nii poliitiline kui ka rahvuslik enesemääratlus, mis pidi vastama kaasaegse ühiskonna vajadustele. Väites, et pärast 1918. aastat kaotas muistne minevik küll mõndagi oma poliitilisest relevantsusest, vaatleb raamatu viimane osa seda, kuidas rahvuslikud müüdid ja sümbolid tiraÏeerituna ja trivialiseerituna igapäevasesse ajalookultuuri sulandusid ning ka iseseisvusajal rahvuslikust järjepidevusest, eneseuhkusest ja kodanikukohustusest kinnitust andsid.
Kahtlemata pakub see arengukaar Eesti lugejale palju huvitavaid võrdlusmomente. Et mõlema noore kultuurrahvuse loomine algas ajal, mil puudusid oma eliit, kõrgkultuur ja riik, aga ka oma kangelasminevik ja ajalugu, pole üllatav, et mõlemal juhul projitseeritakse ideaalajastu “vallutuseelsesse” aega. Kummatigi leiame aga põnevaid sarnasusi ka kahe muinas- ja keskajapildi detailides, mis vägagi tähenduslikult iseloomustavad esmajoones oma loomisaega. Üheks huvipakkuvaks sarnasuseks on näiteks poliitilise eneseteadvuse tõusuga kaasnenud muinas- ja keskaja “militariseerumine”. Ehkki Soome aladelt pole säilinud Henriku ja riimkroonikatega võrreldavaid ristisõjaretoorikast pakatavaid allikaid, on sealnegi viikingite ja ristisõja pildistik äravahetamiseni sarnane Eesti kroonikatest inspireeritud verise ja vägivaldse traditsiooniga. Põnevaid äraspidiseid paralleele võime leida ka Muinas-Soome vaenlasekuvandi muutumistest, näiteks Rootsi ristisõdija asendumises ohuga idast 1920.–30-ndatel. Huvitav on tõdeda, et idanaaber jäi Soome ajalookäsitlust mõjutama ka Teise maailmasõja järel: kui 1930-ndate sõjakas, hierarhiline ja kodanlik keskaegne Soome ei vastanud enam kaasaja poliitilistele reaaliatele, siis sai uueks ideaaliks rauaaega projitseeritud egalitaarne ja rahumeelne Soome, mis sobis Kekkose aega märksa paremini.
Mälumasin huugab
Seni on Soome rahvusluse uurimise keskmes on olnud eelkõige 19. sajandi kuldse ärkamisaja kõrgkultuur koos oma meistrite (Lönnrot, Sibelius, Gallen-Kallela jt) ja edöövritega, kaanonist välja jäävaid nähtusi on aga käsitatud mandunud plagiaadina. Nagu juba osutatud, laiendab käesolev uurimus esmalt oluliselt rahvuse sünni ajalisi piire. Ent enamgi veel – ühelt poolt vaadeldakse küll siingi muinasaja sündi akadeemiates, haritlaste ja kõrgkultuuri ringkondades. Teisalt aga kaasab Fewster oma ainese hulka ka selle osa ajalookultuurist, mida Michael Billig on tabavalt nimetanud “banaalseks rahvusluseks”: kooliõpikud, postkaardid ja plakatid, rahvariided ja -ehted, karikatuurid ja kalendrid, näidendid ja ooperid, noorsooromaanid, ning pöörab pilgu laulu- ja mänguseltside, kooliõpetajate ja tudengite, vähetuntud kirjanike ja kunstnike poole. Vaadeldes, kuidas rahvavalgustuslikku ja rahvuspedagoogilist arusaama soomlusest kogu kultuuriruumis (taas)toodeti, rõhutab autor, et rahvuslik diskursus on oma põhiosas pigem kumulatiivne kui jäigalt hierarhiline.
Detektiivitöö erinevate armastatud tegelaste, Leitmotiv’ide ja jutustuste liikumisest eri ajastute ja Ïanrite vahel ongi kahtlemata üks käesoleva raamatu tugevamaid külgi. Samuti on Muinas-Soome elemendid esitatud käepärase ülevaatliku ja temaatilise tabeli kujul. Ehkki autor arutleb puhuti ka erinevate historiseerivate trendide üle, võinuks rahvuslike moevoolude põnevaid suhted eri ajastute ihaluste ja hirmudega ehk lähemaltki lahata.
Eesti ajaloolastele on kahtlemata heaks eeskujuks rahvusluse sotsiaalsete aspektide analüüs, sest teoses arutletakse korduvalt kodanluse, talupoegade ja tööliskonna, aga ka soomlaste ja soomerootslaste rahvusliku enesemääratluse erinevuste ja sarnasuste üle. Kahtlemata tasuks ka Eestis sagedamini küsida, kelle minevikku, keelt, kultuuri ja rahvast meie rahvuslik traditsioon ikkagi (taas)loob ja tähistab.
Samuti torkab Eesti lugejale ilmselt silma nii-öelda visuaalsele rahvuslusele pööratud tähelepanu. Küsimus, kas tiraÏeeritud visuaalia, aga ka ikoonilised maalid ja maastikud on Soome rahvusluses olulisemal kohal kui meil või on küsimus uurijate erinevas jõudluses, pakuks omaette põnevat uurimisainest.
Esialgu oleks aga põnev testida ka siinse allikmaterjali peal Fewsteri väidet, et just visuaalsetel motiividel, aga ka “muistsete” rituaalide ja protoajalooliste draamade etendamisel oli rahvusluse defineerimisel oluline roll. Või jutustati tõesti Soomes ajalugu pigem piltides ja Eestis kirjasõnas?
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et raamatu detailirohkus ja lai haare annavad tunnistust hiigeltööst. Rikkalikult illustreeritud teos on ka laiema publiku jaoks huviga loetav ning kahtlemata asendamatuks võrdlusallikaks igaühele, kes uurib Eesti ajalookäsitluse ja -teadvuse kujunemist. Samuti annab sajaleheküljeline lisa ülevaate Muinas-Soome teemalisest soome- ja rootsikeelsest ilukirjandusest, näidenditest ja ooperitest, karikatuuridest ja kooliplakatitest.
Kahtlemata võib küsida, kas pole riskantne kasutada rahvusluse mõistet ajal, mil vastav teooria ise seisab banaliseerumise piiril ning silmitsi küsimusega, kas pole rahvuse termin muutunud nii üldiseks ja verifitseerimatuks, et selle abil pole enam võimalik anda täpseid ja kõnekaid kirjeldusi. Käesoleva raamatu puhul on siiski tegemist kontekstitundliku ja detailirohke uurimusega, mis üldistesse terminitesse liigselt klammerdumata jälgib erinevate ideede ja nähtuste ilmnemist ja muutumist ajas.
