Külli Suitso – naine tagalast

Tartu maalija Külli Suitso avas nädala alul Draakoni galeriis näituse “Õunapuu alumisel korrusel”, mille mõistmiseks võib mõnele piisata ka pealkirja läbilugemisest.

##Raamat “Vanaema õunapuu otsas” ja film “Lammas all paremal nurgas” on just need kaks siiralt lõbusat ja seikluslikku maailma, mis sel näitusel on kohtunud.

Suitso on väikeste habraste asjade maalija. Tema mullune isikunäitus Linnagaleriis nägi välja kui armas multifilm – mingid pudeljad kriipsujukud sehkendasid pildist pilti. Ta maalibki pisikesi intiimseid esemeid ja olevusi lapseliku kindlameelsusega suurteks panoraamideks ja lugudeks, mis meenutavad imiku usalduslikku suhet ümbritseva võrevoodiga.

Pressiteade räägib heegeldatud majadest ta uutel piltidel. Neid ikka jagub. On ka klotsidest kokku lükitud legokambreid ja alt üles heidetud pilke täiskasvanute konutamisele suure laua ääres. Kuid olulisem on viis, kuidas ta seda teeb – ilutsemata. Ta maalib ausalt üles maju ja puid, värve segamata ja mängimata palju koloriidiga.

Kellegi järjekindel õnnistamine infantiilsuse kõikvõimalike sümptomitega ei mõju just täiemõõdulise komplimendina meie mehises maailmas. Ometi ei tule mul muud ette kirjeldamaks Suitso tõsimeelset suhet väikeste asjadega, millel nn küps inimene enam ei peatu. Muidugi võiks ta maalides rõhuda ka õrnale naiselikkusele ja kammerlikkusele, kuid sel juhul võib jääda mulje, et naine ongi mingi arenguline vahevorm lapse sirgumisel meheks. Seda aga ei tahaks.

Ometi toob vajadus kirjeldada Suitso maale pinnale tõsise soopoliitilise kunstiprobleemi. Kriitikute lemmikuiks on üldiselt “mehine” kunst – kõrge, sekkuv, kalk ja aateline. Soojade, väikeste ja empaatiliste teemade lembijad liigituvad paraku tagalakunstnikeks, kes oma igapäevaste kunstiaskeldustega aitavad heroilistel biennaalikunstnikel rinnet hoida. Karm reaalsus.