Silver Anniko Erakogu

Anniko esikromaan "Rusikad“ oli lopsaka sõnavara, filmilike süžeekäänude ning veidi üle vindi tegelaskujudega teos. Raamatu peamine võlu peitus ilmumisajal tema peidetud vabariigiaja-ihaluses. Autor ei teinud saladust, et paljude karakterite kujundamisel võttis ta šnitti pärisinimeste pealt ning et „Rusikatele“ kavandatud järjes, mis pidi rääkima sõjaõudustest, planeeris ta sensatsioonilisi paljastusi. Romaani teine osa oli küll visandina valmis, aga vajas veel kõvasti lihvimist.

54. eluaastaks näisid kirjaniku elutormid olevat rahunenud – Anniko oli leidnud armastuse ning kodu Viljandi lähedal Söödi talus, kuid idülli jätkus vaid üürikeseks. 6. mail 1982 tappis naabertalus elanud mees kirjaniku ja tema armastatu. Pealtnäha oli tegemist täiesti jabura ja mõttelageda mõrvaga, mingit põhjust tapatööks ei olnud.

Loe katkendit Sirje Presnali raamatust „Inimene on inimesele hunt. Silver Anniko kirglik elu“:

"Adrenaliinimöllule järgnes sulnis rahu. Mõrvarit ennast pani muigama, kui ükskõik tal ühtäkki kõigest oli. Ta astus tuppa ja vaatas ringi. Toas põles laetuli, beebi magas magusasti voodikeses.

Pikal raskel sammul läks Vambola läbi elutoa kirjaniku kabinetti, jättes põrandale verised kummikute tallamustri jäljed, istus kirjutuslaua taha ja tõmbas lahti ülemise sahtli – seal olid fotod. Ükshaaval uuris ta neid, sedastamata, mis seal peal õieti oli, pani tagasi ja avas järgmised sahtlid. „Ma ei otsinud midagi,“ ütles mõrvar hiljem uurijale, „oli ainult huvi vaadata, mis seal on. Siis vaatasin raamatukappi, kus tal olid raamatud, arstirohud ja kapis sees oli neljakandiline valge plastmasskarp, kus sees olid kopikad.“

Karbi kopikatega võttis Vambola kaasa. Enamik olid vaskkopikad – ühesed-kahesed-kolmesed… „Selle varastatud peenraha eest sain osta üle 10 pudeli õlut, sigarette ja õllesaalis õlut ning värskeid silke. Nii et 6-7 rubla võis olla,“ arvutas Vambola hiljem.

„Siis läksin kööki, kust võtsin kaks välismaist pipratoosi ja köögikapist pooliku pudeli Lõunamaist. Köögilaual oli kilekott sigarettidega Ruhnu, mille ka kaasa võtsin. Kõik need asjad panin samast köögist võetud tumepruuni portfelli,“ rääkis noormees.

Vambola võttis asjad ja marssis rahulikult läbi elutoa verandale. Tema rasked põntsuvad sammud äratasid Tiiu, kes hakkas nutma. Mõrvar läks beebivoodi juurde: see väike räbal on ikka päris armas. Ta sirutas käed, võttis vääksuva puntra sülle ja andis talle lutipudelist vett juua. Pudelile jäi verine kämblajälg. „Kussu-kussu,“ ümises ta ja õõtsutas end edasi tagasi. Ega Kulu poiss ei teadnud, kuidas beebit magama pannakse, see käis intuitiivselt. Tiiu silmad vajusid raskelt kinni ja ta suikus uuesti. Vambola asetas pambu voodisse tagasi ja kattis hoolikalt pehme titelõhnase tekikesega.

Siis avastas ta, et ei ole riidekappi ja kummutisse veel vaadanudki. Neis polnud midagi huvitavat. Kummutist sai ta ühe tuttuue viieteistkopikase kilekoti.

Keset tuba oleva laua sahtlisse ei taibanud ta vaadata – laual oli lina peal ja Vambolale ei tulnud pähegi, et seal võiks ka sahtel olla. Aga just selles sahtlis oli Lainel ja Silveril hoiul natuke suurem summa.

„Kui seal oleks raha olnud, siis ma oleks selle ära võtnud. Ega ma sinna poleks jätnud,“ tunnistas ta.

Lahkudes kahmas Vambola voodilt teki ja laotas selle esiku külmal betoonpõrandal lebavale Lainele peale.

Verandaukse, mis käis raskelt vastu lävepakku, jättis ta lõpuni kinni lükkamata, ei tahtnud majas olijate rahu rikkuda.

Siis istus mõrvar Pobedasse ja põrutas Kulule tagasi. Silveri surnukeha oli elutoas samal kohal, kuhu Vambola oli ta jätnud. Vambola tundis, kuidas rahuseisund asendus taas paanikalaadse erutusega. Vaja oli laip Kulult minema toimetada, kuhugi kaugemale… Et kui ta ükskord leitakse, siis ei hakataks teda seostama Kulu ja Vambolaga.

„Mõtlesin, et peidan Silveri kuhugi metsa okste alla ja auto viin sellest piirkonnast kuhugi kaugemale,“ selgitas Vambola uurijale oma mõttekäiku. „Lohistasin Silver Anniko laiba majast välja auto juurde ja panin ta auto tagumisele istmele. Sõitsingi autoga Söödi talust alla Pombre sigala juurde ja sealt pöörasin Pirmastu sidejaoskonna juurde.“

Aga Silveri Pobeda ei teinud peremehe tapjaga koostööd – hakkas turtsuma ja jõnksutama ja käitus kummaliselt. „Kartsin, et jään sellega veel tee peale…“ Tuli kasutusele võtta plaan B. Vambola keeras otsa ringi ja sõitis Kulu teeotsa tagasi. „Mõtlesin, et uputan ta ära. Lohistasin ta mööda põldu alla tehisjärve [Kulu järve] juurde. Õues võtsin tal jalast kummikud ja sokid.“

Algul üritas Vambola Silverit käest sikutada. Aga käsi oli lõtv ega püsinud haardes. Siis võttis pintsakukraest, see tuli lohistades seljast. Vambola viskas Silveri pintsaku auto tagaistmele, taskus kõlises midagi – kolmene kimp võtmeid nahklipaka küljes. Need pani mõrvar endale taskusse.

Uuesti haaras Vambola Silveril käest ning mõlema käega hoides tiris mehe Kulu järve äärde purdele. Kulu poiss oli meeter kaheksakümmend, kuid kõhnapoolne. Silver meeter seitsekümmend ja kaalus kaheksakümmend kilo kindlasti – teda niimoodi mitusada meetrit sikutada oli paras vägitegu, aga mõrvarit piitsutas hirmuga seotud adrenaliin.

Nüüd oli vaja kiiresti leida mingi raskus, et surnukeha järveveele ulpima ei jääks. Vambola lidus Kulule tagasi, krahmas kuuri alt elektrijuhtmejupi ja tee äärest suurema kivi, sidus juhtme üht otsa pidi ümber kivi ja teise otsa Silveri kaela ümber ning hakkas teda vette nügima. Keha oli veel pooleldi purdel rippu, kui Vambola märkas abielusõrmust, sikutas selle sõrmest ja pistis taskusse.

Siis tõukas laiba vette. Näha jäi, sindrinahk. Kivist kaela ümber ei piisanud.

Teispool järve toominga otsas tegi ööbik oma esimest hääleharjutust: too piits, too piits!

Taas lidus Vambola Kulule. Sikutas kohale vedruäkke, mille lasi Silverile peale lartsatada. Surnukeha vajus rohkem vee alla, aga nägu jäi endiselt etteheitvalt läbi vee mõrvarile otsa vahtima. Sa kuradi kurat!

Silver Anniko
Erakogu

Vambolal olid mõtted otsas.

Ta jooksis tagasi tuppa, viskas püssi elutuppa kapi taha ja hakkas märja nartsuga põrandat küürima. Üks tekk oli ka veriseks saanud, selle viskas ta ahju, siis veel – nagu ta uurijale rääkis – paari vanu kummikuid ning akvalangistiülikonna. „Et paremini põleks,“ ütles ta põhjenduseks. Ka Silveri kaabu rändas ahju. (Uurija küsimusele, kas ta ka oma riideid ahju viskas, vastas Vambola hiljem, et seda ta ei tea.)

Vambola haaras kapist teised rõivad ja oli valmis Kulult lahkuma. Igaveseks.

Ukse kõrval seisis labidas, mis miskipärast tõi talle silme ette pildi veest vastu vaatavast Silverist, juuksed ja vesikasvud õrna lainetuse taktis ümber näo tantsu löömas. Õudne! Külmavärinad jooksid üle ihu. Peaks ta ikka korralikult maha matma.

Labidas peos, astus Vambola otsustaval sammul põllule ja hakkas auku kaevama. Silmapiirile ilmunud hele viirg pani ta mõttest loobuma – hommik oli käes, enam ei olnud aega laibapeitmisega tegelda. Kulu poiss võttis labida ja viis oma kohale tagasi. Labidavarrele jäid verised jäljed.

Vambola viskas riided autosse ning üritas teele tagurdada. Aga Pobeda keeldus sõitmast. Ta lülitas käiku välja ja sisse, välja ja sisse. Litsus täiest jõust gaasi. Pobeda tegi hirmsat häält, aga paigalt ei liikunud! Ai, see ajas vihaseks! Kulu poiss hüppas autost välja ja hakkas märatsema. Lõi, prõmaki, kapotikaane lahti, keeras õlifiltri pealt ära. Esimest numbrimärki ei õnnestunud tal auto küljest kätte saada, selle keeras ta lihtsalt kägarasse, tagumise numbrimärgi rebis ära.

Siis peksis ta puruks armatuurlauaklaasi ning murdis ära suunatulelüliti. Viskas need järve, õlifiltri, süütevõtme ning majavõtmed kah.

Vambola krahmas auto tagaistmelt puhtad riided ning marssis raevukalt Söödile tagasi. Ei hakanud enam tuppa sisse minema, võttis ukse kõrvale jäetud portfelli, pani puhtad riided viieteistkopikalisse tuttuude kilekotti, istus jalgratta selga ning väntas Pombre sigala juurde, sealt keeras vasakule ja sõitis Loodi teed mööda karjääri poole. Raev hakkas lahtuma…

„Seal metsas vahetasin riided ära. Verised püksid, presentjope ja punase kõrge kaelusega mustrilise kampsuni viskasin metsa laiali, iga ese omaette kohta,“ ütles ta hiljem uurijale.
Vambola oli teinud kõik endast oleneva kuriteojälgede peitmiseks, nüüd pidi õnnele lootma jääma. Taevas roosatas rõõmsalt ning linnud röökisid nagu pöörased.

Portfell juhtraua otsas kõlkumas, sõtkus ta reipalt Viljandisse. Tunne oli hea.*

„Miks ma tapsin Silver Anniko, seda ma öelda ei oska. See jääb lahtiseks küsimuseks,“ tunnistas Vambola hiljem uurija Malle Arule, kes pakkus erinevaid motiive. „Raha ma röövida ei tahtnud, sest raha tal polnud, seda teadsin. Armukadedust mul polnud, vihavaenu samuti mitte. Tema neljandat naist [Hellet] ma ei tundnud. Nii et palgatud mõrvar ma polnud. Tema raamatut „Rusikad“ ma pole lõpuni lugenud. Vaimutegevuse häireid pole mul olnud. Ma lihtsalt ei oska seletada põhjust. Pärast ma alles hakkasin jagama, et kahtlus tapmises tuleb minu peale. Algul ma seda ei mõelnud. Mis saab lapsest, seda ma ei osanud mõelda.“"

* Kuriteo käik on rekonstrueeritud uurimistoimiku põhjal ja faktiliselt õige. Mõrvari mõtted ja tunded lisas kirjutaja oma tunnetuse järgi – need on nii-öelda ilukirjanduslik lisandus.