Kultuuriajakirjad ilmuvad siiski! Mis sealt lugeda?

“Oi, kas Sirp ikka veel ilmub? Aga Vikerkaar? Ja Looming?” Need on küsimused, mida ikka ja jälle kuuleb, kui R-kioskisse ajakirju lugema satud. Ehkki 1980-ndate lõpus käisid Sirp ja paksud kultuuriajakirjad vaat et igasse eesti perre. Nüüd enam mitte.

Nagu näitab sügisel avalikustatud Saar Polli kultuuriuuring, on eesti inimene harjunud end pidama kultuursemaks, kui ta tegelikult on. Teisalt on teda haaranud mingi imelik kokkuhoid. Millegipärast leiab ta raha naisteajakirja või Kroonika ostmiseks, aga käsi ei tõuse ostma Teater. Muusika. Kino. Anu Saagimi tühine mulin veetleb teda rohkem kui Madis Kõivu nägemus re-minoor sümfooniast viimases Loomingus. Ta läheb kinno vaatama küll “Matrixi” viimast osa, aga mida arvab samast filmist Slavoj ĪiĻek viimases Vikerkaares, see on talle üsna ükskõik.

Eesti kultuuriajakirjandusse võiks aeg-ajalt pilgu heita küll. Kas või seetõttu, et sealt vaatab vastu hoopis teistsugune maailm kui kasumile suunatud erameediast. Tõsi, selles maailmas orienteerumiseks peaks omama keskmisest kõrgemat IQ-d. Ent teisalt – miks mitte seda omada?

Pealegi ei avaldaks ükski ajaleht täna-päeval sellist uurimust nagu Maie Kalda artikkel Juhan Smuuli Suurest Hallist septembrikuu Keeles ja Kirjanduses. Või sama ajakirja oktoobrinumbris ilmunud Jaak Rähesoo artikli Kreutzwaldi 150 aasta tagusest tõlkeapsust – nagu selgub, on Lauluisa lihtsalt näidendis “Vanne ja õnnistus” ühe lehekülje sujuvalt vahele jätnud! Sedasorti asjade lugemine murendab aga kindlasti müüti eesti kirjandusteadusest kui millestki väikesest, hallist ja igavast distsipliinist. Ärksa meelega kirjandusõpetaja võiks siit saada oma tundidele head lisamaterjali.

Selle kõrval on omaette nähtus Loomingus viljeldav memuaristika liin. Ma pole ammu sedavõrd naernud kui jaanuarikuu Loomingust Johannes Aaviku päevaraamatut lugedes! Või siis Aksel Tamme mälestused: suurepärane lektüür, mis avab lugeja ees ukse tervesse ajastusse, Nõukogude Eesti kirjandusellu. Siinkirjutaja jaoks olid avastuslikud näiteks suvel läbi mitme ajakirjanumbri ilmunud katkendid Jaak Jõerüüdi teosest “Soomes ja Roomas” – ta diplomaadipõlve algusaastaist. Olen neid soojalt soovitanud oma tuttavatele.

Muidugi on lugeja isiklik asi, millisest ajakirja otsast ta lugema hakkab. Loomingu puhul on seda tore teha tagant ettepoole. Alustada viimase lehekülje “Pirinipuust”. Siis üle vaadata arvustused. Ja siis süveneda pikemate uurimuste, memuaristika ja esseistika raskekahurväkke. Ning maiuspalaks jätta ilukirjandus.

Muide, on vaks vahet, kas lugeda eesti uudiskirjandust eraldi raamatust või ette võtta Looming ja Vikerkaar.

Kultuuri-ajakirjas mõjub tekst millegipärast alati värskema, uudsemana. Tont teab, miks see nii on.

Akadeemias juhiks tähelepanu juulikuu numbrist alates ilmuvale ajakirjaniku, poliitiku ja diplomaadi Eduard Laamani (1888–1941) päevikule. Nagu kirjutas Eesti Ekspressis ajakirjanik Tarmo Vahter, on Laamani päevik “rokkiv ajalooline dokument, Elo Tuglase päevikuid täiendav vend”. Laamani igapäevamärkmete värvikus ja poliitiline klatš lisab veidi inimlikuma dimensiooni eelmisele Eesti Vabariigile. Ja veel millise dimensiooni!

Mõni aeg tagasi räägiti ajakirjanduses üsna palju ajakirja Teater. Muusika. Kino saatusest. Nüüd tundub, et kired on justkui maha rahunenud, ajakirja fotode kvaliteet ja kujundus tunduvalt paranenud, ent ülesehitus ja idee endised. Ikka on kolm valdkonda – teater, muusika, kino surutud ühiste kaante vahele. Ehkki tegelikult oleks Muusika kõrvale vaja veel üht korralikku teatri- ja filmiajakirja. Siis võiks ka TMK rahulikult edasi ilmuda. Nagu ta juba aastakümneid teinud on.

Traditsioonid ja konservatiivsus iseloomustavad ka ajalehte Sirp. Argimütoloog Mati Unt, peatoimetaja Mutt, Arkaadia hea autor Vaapo Vaher, muusikakriitik Evi Arujärv – need on nimed, keda võib leida peaaegu iga lehenumbri esseistika-külgedelt. Konservatiivsus iseloomustab ka Sirbi värskeimat lapsukest – Marianne Mikko toimetatud välispoliitika brožüüri “Diplomaatia”. Uus asi küll, aga näeb välja, nagu oleks ilmunud Laamani ajal.

Ja mis seal salata, muutuvas maailmas, kus kingapood ja telefonipood pole iialgi seal, kus nad viimati olid, on Sirbi ja kultuuriajakirjade viljeldud konservatiivsusel, teadlikult vanamoel isesorti võlu. On kuidagi lohutav teada, et teatud asjad lihtsalt ei muutu. Kõigele vaatamata – nad ilmuvad siiski.