Kaupo Kikkas

Hingega muusikat esitab ka Susanna ise, juba detsembrikuus toob ta 26. novembrist 14. detsembrini toimuva Jõulujazzi raames kuulajateni Ameerika legendaarse jazzitähe Nancy Wilsoni aegumatud laulud. Wilsoni interpretatsioonikunstis võluvad Susannat just fraseerimise ilu, energia ja oskus vormida laulust kunstiteos. Oma särava kohalolu, elegantse vokaali ja puhaste kõrgete nootidega annab Aleksandra uue kuue jazzilegendi lugudele. Täna jagab lauljatar aga omapoolseid muusikapalade noppeid.

Susanna Aleksandra teeb kummarduse Nancy Wilsonile festivalil Jõulujazz 2020 5. detsembril algusega kell 20.00 Kumu Auditooriumis.

Susanna Aleksandra ütleb oma muusikavaliku kohta nii:
Earth Wind and Fire “After the Love Has Gone”
Earth Wind and Fire oli minu lemmikbänd alates sellest ajast peale, kui olin kaheaastane. Mul olid sõnad peas, seisin autos kahe esiistme vahel ja laulsin kõvasti oma sõnadega kaasa. “After the Love Has Gone” on minu jaoks siiani üks ilusamaid ja puudutavamaid laule, mida kuulates tuleb peaaegu alati pisar silma ja suur emotsioonilaeng. See on suurepäraselt õnnestunud lugu nii meloodiliselt, harmooniliselt kui ka sõnumi poolest. Eriti suure laengu sain, kui nägin 2020. aasta kevadel Earth Wind and Fire’t seda esitamas Los Angeleses maailma suurimal muusika messil Namm Show.

Pat Metheny “Minuano” (Six Eight)
Pat Metheny lugu Minuano on albumilt “Still Life Talking” aastast 1987. “Minuano” on minu jaoks üks enim nii-öelda uplifting pala. Kui panen selle mängima, tunnen, kuidas mind ümbritseb suur kaitsev positiivne energia ja kõik on elus võimalik. Pat Metheny muusika mõjub mulle alati energiat tekitavana ja see on inspireerinud ka mind kirjutama muusikat, mis tekitaks inimestele head tunnet. Pat Metheny kirjutab imelisi meloodiaid ja ta oskab kavalasti peita muusikaliselt keerulisi momente näiliselt lihtsa taha.

Julie London “Go Slow”
Julie Londoni hääl oli üks esimesi tämbreid, mis mind jazzi laulmise poole tõmbas. Temas on ühtaegu seksikapiili ja cooli, ta on stiilne ja mitte ülepaisutatud. Minu hääle värvi on kindlasti inspireerinud ka Julie Londoni madal tämber.

Viktoria Tolstoy “South”
South on imeilus põhjamaise helikeelega pop-jazzi pala. Viktoria Tolstoy on minu jaoks olnud inspiratsiooniks oma hääle puhtusega. South räägib põhjamaise inimese igatsusest jätta kõik ja minna lõunasse. Ka selles loos on olemas selline energiat tekitav ja tuju tõstev faktor, mis mind kõnetab.

Jill Scott “A Long Walk”
Paralleelselt jazzmuusikaga olen alati armastanud souli ja R&B’d. Jill Scotti on lauljatari Erykah Badu kõrval tituleeritud neo soul kuningannaks. Mulle meeldib selle loo puhul lauluteksti rütmilisus ja Jill Scotti laid back fraseering. Muidugi ka tema bänd gruuvib eriti hästi ja paneb kohe puusa nõksuma.

Chico Pinheiro “Flashes”
Olen alati armastanud brasiilia muusikat, selle rütme, meloodilisust ja harmooniat. Kunagi tegime sõpradega brasiilia muusikat mängiva bändi ning avastasime repertuaari otsides enda jaoks kitarrist-helilooja Chico Pinheiro. Saatuse tahtel sain mõned aastad hiljem ka Chicoga esineda! Chico muusika on imeline kombinatsioon brasiilia ja ameerika modernsest jazzist. Pala “Flashes” on inspireeritud filmist, mille peategelane armub kinos filmi tegelasesse.

Sinne Eeg “Head Over High Heels”
Sinne Eeg on üks minu lemmikumaid tänapäevaseid jazzlauljaid. On tunda, et ta tunneb selle muusika pärandit, tal on suurepärane harmoonia ja rütmitunnetus. Samas kannab ta endas palju tänapäevast, kirjutab oma muusikat ja tekste. Sinne haarab publikut oma lavalise olekuga ning inspireerib oma ehedusega. “Head Over High Heels” on vaimuka ja kergelt eneseiroonilise tekstiga jazzipala peoõhtust sõpradega.

Bill Evans “Blue in Green”
Bill Evansi klaverimäng läheb mulle otse südamesse. “Blue in Green” on ajatu klassika, mis ei vea kunagi alt. Lugu oli omal ajal uuenduslik, sest sellel ei ole tavapärast standardi vormi, vaid muusika voolab kogu aeg edasi ning tekitab teatud flow. Sellest laulust on ka Cassandra Wilsoni versioon vokaaliga, mis kannab pealkirja “Sky and Sea”.

Luciana Souza Choro #3
Üks minu viimase aja lemmikpalasid Luciana Souza albumilt “Storytellers”. Albumi seaded bigbandile on kirjutanud Vince Mendoza, kellega mul oli au Los Angeleses viibides õppida. Album on ilus tervik, kuid see pala läks mulle enim hinge oma rütmi ja meloodilisusega.

Nancy Wilson “The Masquerade is Over”
Nancy Wilson on jazzlauljatest üks minu suurimaid inspiratsioone. Tema vokaaltehnika võimaldab tõlgendada laule mitmekülgselt, minnes vahel lausa ühes lauses piano pianissimost beltimiseni ja tagasi. Nancy Wilsoni “The Masquerade is Over” on minu meelest üks liigutavamaid ballade. Seda lugu saab kuulda ka meie kontserdil Jõulujazzil, Kumus! Nancy Wilsoni tribüütkontserditeks ette valmistamine oli mulle väga huvitav protsess. Kontserdil lisan kindlasti ka midagi omalt poolt, kuid Nancy kõla on mul kõrvus ja hinges.