Kaupo Kikkas

Sel reedel algab Tallinnas XII rahvusvahelisel festivalil KLAVER, mille kohta festivali kunstiline juht Sten Lassmann ütleb nii: „Meie festival võiks palju elamuslikku pakkuda kõigile muusikahuvilistele, olgu nad aastakümnete kogemusega või alles tärganud muusikahuviga. Klaverimängus sisalduv haruldane kombinatsioon intiimsest poeetilisusest ja teiselt poolt romantilisest tundejoonest ning mastaapsusest peaks tagama kõnetava kontserdielamuse.“ Loe lähemalt festivali kohta siit.

Aga millist muusikat kuulab Sten ise – kas tõesti ainult klaveripalu?

Peeter Lilje ja ERSO: Lepo Sumera – Sümfoonia nr. 2 (1984)
Möödunud sajandi lõpu Eesti muusikakultuuri kahe suurima geeniuse Lilje ja Sumera koostöö salvestas tuntud režissöör Enn Tomson, puldis oli ka Sumera ise. Nüüd saab seda kuulata Tammo Sumera poolt hiljuti digitaalselt restaureeritud variandis. Sumera on tähtsaim sümfoonik oma ajas, tema muusika puudutab inimhinge sügavalt ning näib jõudvat eksistentsiaalsete küsimuste tuumani.

Datevik Hovanesian: "Chem krna xagha" ("I can't play")
Armeenia džäss-vokalist Hovanesian laulab erakordse hingestatusega, ja samas ürgloomuliku lihtsusega – nagu iga kuulaja oleks tema laps, kellele laulda hällilaulu. Kuidas küll instrumentalist midagi ligilähedastki saavutaks, mis inimhääl suudab?

Wilhelm Furtwängler ja Berliini Filharmoonikud: Beethoven – „Coriolanus“
Furtwängler on üks neist vähestest suurtest muusikutest, kes jäid Natside võimuletuleku järel Saksamaale. 1943 aasta juulis Berliinis salvestatud „Coriolanuse“ avamäng on hirmuäratavalt, unustamatult traagiline – kuid, suurim Beethoveni interpretatsioon mis eales salvestatud.

Aleksandr Zatsepin: Дoждь пpoшёл („Sadas vihma“)
Praeguseks üheksakümne nelja aastane legendaarne Zatsepin on lugematute Vene-Nõukogude filmide muusika autor, sealhulgas ka „Žuriku seiklused“ ja „Briljantkäsi“. See iseseisev instrumentaalpala tobedavõitu romantilisest komöödiast „Kus asub Nofelet“ (1988) on nagu muusikaline ajakapsel, hetkega kangastuvad 1980d aastad. Mul on selle palaga mingi lapsik nõrkus, võib-olla sellepärast, et Nõukogude Tallinnast 80dail aastail pärinen ka mina.

Emil Gilels: Nikolai Medtner – Sonaat-meenutus a-moll, op. 38, nr. 1
Üks suurimaid klaverikunstnikke läbi aegade, Emil Gilels, mängis omalaadselt heliseva, kuldse tooniga, ning aeglaselt veniva, kuid ülimalt intensiivse legatoga mida võib pea eksimatult ära tunda. Medtner on mõneti teiste suurte 20. sajandi Vene heliloojate varju jäänud, kuid Sonaat-meenutus tsüklist „Unustatud motiivid“ kuulub „unustamatu muusika“ hulka. See 1920. aastal, vahetult enne emigreerumist kirjutatud teos nõretab nostalgiast, ja mõjub kui lõputult ketrav muinasjutt igaveseks kadunud, juba vaid kujuteldavast Venemaast.

Cannonball Adderley feat. Miles Davis: "Autumn Leaves" (albumilt „Somethin' Else“ 1958)
Kahe fenomenaalse muusiku kahekõne igihalja džässistandardi „Sügislehed“ ainesel on rafineeritult lakooniline, seda võib pidada kontsentreeritud instrumentaalstiili etaloniks.

Rafael Puyana: C.P.E. Bachi – La Folia d-moll, H. 263
Kolumbia päritolu klavessiinist Puyana (1931-2013) mängib siin Johann Sebastian Bachi kuulsaima poja Carl Philipp Emanuel Bachi variatsioone barokiajastu populaarseima muusikalise algmaterjali, La Folia teemale. Lisaks suurepärasele mängule on siin tegu ka erakordse, tõenäoliselt kolme manuaaliga instrumendiga – ajuti kõlab see klavessiin nagu moodne elektronmuusika, siis aga nagu orel. Ainulaadne kuulamiskogemus, mille järel teost klaveril mängida tõesti ei saa enam mõttekaks pidada.

Ignaz Friedman: Chopini Nokturni Es-duur op. 55 nr. 2
Friedmani salvestus aastast 1936 on paljude arvates üks parimaid Chopini Nokturni interpretatsioone – selles on haruldane kombinatsioon kristalselt sädelevast kõlast ning aristokraatlikult distantseeritud kuid ometi omalaadi kirglikust väljenduslaadist. Kadunud maailm.

Queen – Innuendo (1991)
Objektiivselt läbi aegade parima bändi subjektiivselt kõige parem lugu. Lisaks fenomenaalne muusikavideo. Mida veel vaja?! Tähendusrikkus, emotsionaalsus, virtuoossus, kompositsioon – kõik on kümnesse.

Andreas Scholl: Antonio Vivaldi – Kantaat "Cessate, omai cessate"
Kontratenor Scholli interpretatsioon on ebamaiselt puhas ja täpne, aga samas võbelevalt kirglik. Barokiajastu hitimeistri Vivaldi lapidaarne stiil haarab kuulaja tähelepanu hetkega – siinne orkestratsioon on muide unikaalselt põnev kuna osa keelpille mängib pizzicato, aga osa mitte. „Ilusa muusika“ ihaluse korral esimene soovitus.