Mart Rauba

Mart Rauba ütleb valiku kohta järgmist:

Meeldib see meile või mitte, aga paljusid muusikalisi subkultuure (eriti viimase 30 aasta jooksul tekkinud žanrid) kiputakse tihtipeale seostama mingi kindla meelemürgi või -mürkidega ning vastupidi. Arvamus, et trance’i kuulaja tarvitab kindlasti ecstacyt, reggae-mees ei ütle kunagi ei joint’ile ja uue kooli mõminaräpparid krõbistavad Xanaxit toidu alla ja peale. Aga millegi nii räige ja tarvitaja elu needusena kontrolliva aine puhul, nagu seda on fentanüül, ei ole meil ilmselt mingit automaatselt pähe torkavat muusikalist liikumist.

Lavastuse „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ muusika valikul lähtusin seega mõnigatest vihjetest, mida raamat annab, peategelase vanusest ning proovisin jääda ajastutruuks (tegevus algab 2009. aastal). Spetsiaalselt etenduse jaoks loodud originaalpalad on seetõttu vägagi elektroonilise maiguga.

Kultuuribiidi pleilist on väike läbilõige sellest, mida lavastust ette valmistades autos ja klappidest kuulasin. Läbi aastate on mind saatnud reipam bassiliin, UK garage’i ja breakbeat’i mõjutustega kiirem house.

Eesti räpis on hetkel minu jaoks kuidagi igavam periood mõne eriti kõva erandiga, Maxtracti plaat on näiteks kindel minek. Nostalgitsev garage-house räpp Majesticult, uus sound Chemical Brothersilt, bassine trapitümakas Joyryde’ilt, Dizzee Rascali eelmise aasta EP nimilugu ning muidugi The Streets, kes ei puudu ühestki mu elu edetabelist!

PS. Nii pleilist kui ka lavastus on nauditav ka täiesti kainelt!