Rebase põlvkonnale on aga filmirahva ülesmaalimine võimalus dialoogiks kõige popi ja noortepärasega ning samas lõigata mingitki kasu oma akadeemilisevõitu paletikoolist.

##Kõik me teame, et Mall Nukke ja Kaido Ole tallavad ju ammu maali- ja filmikunsti vahelisi radu, et Marko Mäetamme pildid kisuvad suisa multikateks ja et Urmas Viigi viimane graafika meenutab üsnagi paberile kleebitud filmikaadreid. Sellest sängist ei saanudki muud võrsuda kui Pääsukese hõõguvate värvide ja California glamuuri süm-bioos. Ja sarnasusi teistega sigib juurde. Kui Nukke nägi filmistaarides antiikseid jumalusi, siis Rebane nimetab avaliku elu tegelasi kristlikult ja kodulähedasemalt apostliteks. Mingi pooltõsine metafüüsiline hardus on kõigis neis piltides, mis tõstavad Kristuse ja Zeusi asemele Brad Pitti ja Tom Cruise’i.

Aga see pole veel kõik. Punarebane on ka rahvaküsitleja. Tumedalt haigutavad maalid galerii eestoas on tegelikult formularid, mis tuleb täita vaatajal. Kolm päeva pärast avamist polnud aga ükski külaline täinud maalidele kirjutada oma arvamust vabadusest, tõest, elust ja armastusest. Lugupidamine kujutava kunsti vastu on halvanud eesti rahva eneseväljendustahte. Kui ma ikka asjast õieti aru sain.