Kunstihoones paljastatakse tõelisuse simulatsioone
##Alasti elu- proosat siin ei kohta, küll aga selle simulatsioone, ideoloogilisi metafoore ja poliitilisi võrdkujusid. Kuraator Eve Kiilerit huvitavad ametlikud reaalsuse kujutamise viisid ning praod pidulikes paraadportreedes.
Ehe elutunnetus kadunud
Ameerika vabadusesammas, Eesti poliitjumalate hiigellõustad linnaruumis, “Tööline ja kolhoositar”, “Welcome to Estonia” – loosungid retside karvastes kätes, villaomanike ennetavad ähvardused võimalikele sissetungijatele, reklaamide ekstaatilised lubadused ilusa inimese sünnist “juba kuue nädalaga”, demonstratiivne lesbiline arm kõnniteel, klubides hullavad pubekamassid. Teisal kultuurilistest tõotustest ilma jäetud tühermaad linnade taga, võsapuserikud, kuhu peituda tarbimiseufooria eest.
See näitus on häirivalt popp ja värviline. Siin on teravaid kujundeid ja illustratsioone teooriatele tänapäeva ühiskonna probleemidest. On ka teravnenud teadlikkust sellest, mida peetakse me kaasajal heaks kunstiks, ja selle peajoone kaalutlevat jälgimist. Suured lahmakad fotod kriipivas koloriidis ja dramaatilistes heletumedustes. Karneval. Barokne märatsemine värvidega, ametliku, virtuaalse ja ideoloogilise segunemine täiesti ebatõelisteks maailmadeks, võimatuteks ruumideks, mille eeskujusid saab kunstiajaloost hulgi ette kühveldada.
Nüüdne tehniline arsenal ületab aga kahtlemata kogu eelnenud sajanditepikkuse arengu. Kõik võimatud maailmad on osutunud jõukohasteks arvutipildimanipulaatoritele ning seda on sel näitusel ka näha. Volüümikad ideed pritsivad sinna ja tänna, eriefektid, värviline suits, plahvatused – totaalne tulevärk! Varjamaks mida? Reaalsuse puudumist?
Reaalsus väljast magus
Ses näituses on sadomasohhistlikku püherdamist kurvas teadmises, et ehe elutunnetus on lännu. Seda asendavad kultuurilised fantasmagooriad, mis katavad reklaampostrite, monumentide ja muuseumidena kogu silmapiiri. See on uus urbanistlik maailmakaart, mida tudeeritakse koolis gloobuse asemel.
Mulle meeldib Clare Strand Inglismaalt. Temas on ausat nostalgilist igatsust aja järele, kui fotograafi juurde minek tähendas üleslööduna poseerimist maalitud sirmi ees. Kaunilt kaarduvad kummipuud taustal, maalitud päikseloojang nagu kiirgus ümber pea, mururoheline kunstvaip jalge all. Nii nett! Pärast astuti tagasi ellu, löödi kõblas mulda ja rühmati edasi. Kummutile jäi ilus raamitud mälestus fotosalongi võltsitud ilust.
Tänapäeval on kõik vastupidi. Võru taludes käivad briti turistid heinal nagu fotograafi man. Maksavad head raha, et saaks korrakski maigu suhu, mis tunne on hanguga vehkida. Pärast panevad kummutile pildi iseendast – higisena, pepredesse mattununa, kurnatuna. Sest see kõik on nii erakordne.
Eelmainitud fotograaf osutab selliste ajarändude võimatusele. Tema suurtel mustvalgetel fotodel seisavad meie aja reainimesed, tõtlemisest väljarebituna, sajanditaguste maalitud dekooriga taustade ees. Seisavad nagu surnud. Ma ei tea, mida kunstnik ise tahab öelda, kuid kõik see meenutab mulle asjade tänast seisu. See on selline, mida pakuvad meile müügimehed, maaklerid ja pankurid – väljast magus, seest salvav ja surmav.
