Kurvad külavahelaulud Väikese Illimari tänavalt
Andrus Kivirähki kirjutatud näitemäng “Keiserlik kokk” ei tseremoonitse, vaid viib vaataja otse kirjaniku magamistuppa, kus magab Eesti kirjanduse suur klassik Friedebert Tuglas koos oma proua Eloga. Sinnasamasse Väikese Illimari tänavasse, kus praegu asub Underi ja Tuglase kirjanduskeskus.
Ainult et Väikese Illimari tänavat polnud siis veel olemas, ta ei kandnud veel toreda kirjandusteose nime. Need teosedki olid näitemängu tegevuse ajal patusteks kuulutatud, rääkimata kirjutajast. Toimub ju tegevus läbi viiekümnendate aastate esimese poole, kui Tuglasest koos osa kolleegidega sai kodanlik natsionalist.
Viinistu katlamajateatris tehtud lavakujunduses on selle magamistoa kujundamisega omaette konks. Tuglaste abieluvoodi asuks justkui tohutu suurel nõukogudeaegsel presiidiumilaual. Kena lipuvärvi punane lina ja puha. Teemadki on Eesti NSV mõõtkavas võttes tähtsad ja pidused. Kas Friedebert Tuglas tohib ja saab olla Eesti NSV rahvakirjanik ja Eesti NSV akadeemik?
Vähemalt tuleb selliste seisukohtadega välja Kivirähki näitemängu tegelane Õhtujuht, keda mängib hoogsalt ja jõuliselt Jaak Prints teatrist NO99. Õigupoolest ongi kirjaniku tahte järgi tuletatud Õhtujuht näitemängu kõige tähtsam tegelane: tema rahmeldab laval kõige rohkem ja on ka tegelaste nimistus esimene. Tema kamandab kirjaniku põlu alla, juba näitemängus on põlu all olemine üle kantud vooditeki all olemiseks.
Jaak Printsi Õhtujuht on nagu esimees Mao kultuurirevolutsiooni aegne nooruke hungveiping ehk punavalvur. Püüdlik, järjekindel ja loll. Võrdlemisi üheplaaniline tegelane. Midagi kupja ja timuka vahepealset.
Punakirjanikud
Vaid ühel korral tekib mingi mänguline hetk, mis kasvab välja näitemängu määratud tegevusest. Siis, kui Elo (Kleer Maibaum) otsib ise püüdlikult plakatile “Tuglas on rahvavaenlane” paremat kohta. Ent seal hetkeks saavutatud kontakt katkeb…
Kaks vaatust teki all elav Tuglas on kõige passiivsem tegelane. Räägib vähe, põhiliselt teeb oma tööd, kui just ei piilu teki alt välja. Aga vaadata on vaid kummaline Nõukogude loomaaed, mis koosneb armukadedast kirjanikust Aadust (Gert Raudsep), kes pihib Tuglastele kogu oma abielu pori, ja kaasüüriliseks pandud komsomolikirjanikust Muiast (Maria Soomets), kes hoolimata napist haridusest püüab astuda kirjanduse nomenklatuuriredelil. Muia karakter on selle lavastuse suurim tabamus, milles on tunda Stalini aja hala.
Näitemängu tahtel vaikivas Tuglases on midagi jäävat ja väärikat. Raimo Pass käitub Tuglasena rahulikult ja enesekindlalt. Tema mittesuhtlemises on omamoodi rahu, mille kirjanik selles sehkendamise ajas justkui saatuse tahtel omandas. Tuglas käib vannis, paneb pidÏaama selga, ent on inimese moodi ka ööriietes. Tuglasel on selles lavastuses omad helgemad välgatused. Parema tulemuse saavutamine eeldaks juba lavastuslike vahendite kokkumängu.
Truu Elo
Kleer Maibaumi rahmeldav Elo Tuglas on justkui ühenduslüli suure kirjamehe ja maailma vahel. Näitleja veenab oma tegelase sisemise intelligentsuse ja andumusega, mis panebki mehe jaoks rahmeldama. Vanust napib ja kõledaks jäävad need kohad, kus Elo räägib väsimusest.
“Keiserliku koka” esmalavastusel ei saanudki selgeks, kas hetke, kus Õhtujuht Tuglase põlu alt välja võtab, saab mängida võimsaks kulminatsiooniliseks pöördeks. Selleks oli eelnevaid teemaarendusi liiga vähe või olid need liiga üheplaanilised. Sestap puudus ka Friedeberti ja Elo lõpudialoogis vabastava lõpplahenduse väärtus. Ja kuigi nüanssides jäi ajalooliste tegelaste ning ajaloo nutu ja naeru mõistmisel midagi puudu, toodi Väikese Illimari tänava asukate elu vaatajale laias laastus kätte.
“Keiserlik kokk”
Viinistu kunstimuuseumis
Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Osades: Jaak Prints, Raimo Pass, Egon Nuter, Kleer Maibaum, Gert Raudsepp ja Maria Soomets.
Esietendus 11. juulil
