Nagu Hiroshima ja Nagasaki puhul, tekib ka Dresdeni lauspommitamisest rääkides küsimus teo õigustatuse kohta.

Teise maailmasõja õuduste ritta paigutub mitu episoodi, mis on ajaga omandanud märgilise tähenduse.

Selliste traagiliste tagajärgedega sündmuste pikka loetellu kuulub ka 1945. aasta 13. veebruaril korraldatud hävitusrünnak Dresdenile. 

796 pommitajat avasid linna kohal „põrguväravad”, mille tagajärjel kadus suur osa ajaloolisi hooneid ja hukkus hinnanguliselt 25 000 inimest. Nii paigutub Dresden koos Hiroshima ja Nagasakiga samasse hävingumonumentide ritta.

Nii nagu Hiroshima ja Nagasaki puhul, tekib ka Dresdeni lauspommitamisest rääkides küsimus teo õigustatuse kohta. 

Kas tol ööl aset leidnud laste, naiste ja vanurite kannatused ja surm suudavad kuidagi pisendada natsipartei võimuletulekuga alanud ülekohut? Kuidas üldse on moraali ja eetika skaalal võimalik kurjust eristada? 

Sinclair McKay raamatut "Dresden. Leegid ja pimedus" arvustab David Vseviov.


Avalehele
163 Kommentaari
Loe veel: