Ladina seep ja põhjala tuimus – film sokivabrikandi elust
Enamikul meist istub peas seebiseriaalide ettekujutus Ladina-Ameerika kirglikest inimestest, kuumadest sambarütmidest ja karnevalimeeleoludest, latin lover-itest ja mulata-dest.
Uruguailased Juan Pablo Rebella ja Pablo Stoll tõid tänavu Cannes’i filmifestivalile teistsuguse pildirea, täispika filmi “Viski” ja pälvisid filmikriitikute rahvusvahelise föderatsiooni FIPRESCI auhinna originaalsuse eest. Täna kell kolm Kosmoses on võimalus kaeda, mille eest preemia tuli.
Intriig algab vaese ja kokkuhoidliku sokivabrikandi Jacobo küllakutsest võõrsil elavale vennale Hermanile, et tähistada hauakivi püstitamist ema hauale. Oma lähimal kolleegil Martal palub ta etendada oma kaasat, et kuidagi venna ees üles mukkida oma üksildast eraelu. Vend tuleb ja näitemäng laabub, Marta aga elab rolli sisse ning lööb Hermaniga üle aisa, kuna Jacobo kasiinos poolkogemata ilmatu hulga pappi võidab.
Nagu tuimad soomlased
SüĻee on puhas seebine kliee. Rebella ja Stoll on aga kohustuslikest süĻee-elementidest kokku pannud maalilise olustikuromaani, mis kõlbaks kulgema ehk põhja pool polaarjoont. Film voolab vaikselt ringiratast kammerlikult õdusates kaadrites, kühmus vanainimesed talitavad ringi ahta silmapiiri all, ei dramaatilisi tõehetki ega enesepaljastusi. Ja ometi, Marta nõrkuseks on vabal viivul piielda teleriekraani ning sealtkaudu pääsebki vanakuri seriaaliseep ka vennakeste Hermani ja Jacobo privaatsust kimbutama.
Ometi ei moonda teletegelikkuse sümboolne sissetung kolmiku eraellu vähimatki filmi visuaalses keeles. Kõik jääb rahuliku ja meditatiivse sordiini alla, lihtsalt vaataja ise hakkab mingist hetkest filmi teistmoodi lugema. Ka võltsabielu ja selle rikkumine (võltsi võltsimine!) jääb paljastamata – vanad inimesed jätkavad lakooniliste repliikide vahetamist, mille kalk kandilisus meenutab pigem Aki Kaurismäki “filmisoomlaste” tuimust kui ladina särtsu. Ainult Martal on vaatajale etendada veel üks kliee. Pihus kopsakas kupüüride klots, sõidab ta aeglaselt taksoga kaadrist välja, kuid mitte tõusva päikese poole, vaid pimedasse lõunamaa öösse. Kurb ja õrn film “filmikõlbmatute inimeste” elust.
