Laibach näitas sotsiaalset teatrit
Laibach on bänd, mille kultuuriline tähtsus nende kunstilist väljundit varjutama kipub. Tegelikult pole too 1980. aastal Sloveenias moodustatud seltskond (Laibach on saksa keeles Ljubljana) mingi tavaline rock’n’roll-ansambel, muusika tuli Laibachi juurde alles mõnevõrra hiljem. Neid on nimetatud küll sotsiaalseteks provokaatoriteks, küll totalitaarseks organismiks. Muusika on sisuliselt vaid osake Laibachist, tükike sellest “vastuolulisest” manifestist, mis on toonud neile nii kirglikke pooldajaid kui ka tuliseid vaenlasi. Tihtipeale osutuvad esimesed Laibachi suurimaks probleemiks ja viimased päästerõngaks, millest vajalikul hetkel kinni haarata. Ise on bänd enda kohta kirjutanud nii: “Laibach analüüsib ideoloogia ja kultuuri vahekorda hilises faasis ja esitleb seda kunsti kaudu. Laibach sublimeerib nendevahelise pinge ja eksisteeriva disharmoonia (sotsiaalne rahulolematus, individuaalne frustratsioon, ideoloogilised opositsioonid) ja seeläbi elimineerib iga otsese ideoloogilise ja süsteemse diskursiivsuse.”
Mäng lahtiste kaartidega
Laibach on aastate jooksul olnud hädas küll natsi-, küll stalinismisüüdistustega. Tallinnas suutis silm märgata väliste tunnuste põhjal ainult üksikuid “tavalisi kahtlusaluseid”, pealegi on siinsed svastikapoisid pigem lakeid kui mõjuvõimas ideoloogiline jõud. Pärast sissejuhatavaid, suuresti sümfoonilisi ja Laibachile omaselt pateetilisi numbreid lõi bänd kaardipaki lauale laiali ning eins-zwei-drei-vier’i taktis trumme põristavad tütarlapsed ning monotoonne industriaal-saund asusid taaslooma keskkonda, milles bändi peamine uurimisobjekt ujub kui kala vees. Laibach tegi seda, mida nad on aastaid teinud – kõik need pisikesed propagandanipid, millega totalitaarsed süsteemid end kehtestavad, pandi osatäitjatena lavale seisma ning kogu too absurdne skeem, mis psühhopaatidel eri aegadel ja eri paigus massidega manipuleerida laseb, elas täies hiilguses me ees, saatjaks erakordselt vali marsisammuline industriaal. Kui Dekoltee-nimeline ööklubi hiljaaegu kohtuotsusega teatriks kuulutati, siis Rock Cafel on nüüd ka sisuline põhjendus samasugune taotlus sisse anda.
Laibachi pärand, nende panus või ajalooline tähendus on aastatele paremini vastu pidanud kui act ise. Või on teised bändid Laibachi doktriini nii tohutul määral edasi arendanud, et originaal kipub mõjuma anakronistliku muuseumieksponaadina. Kahtlemata pole nende sõnum täna vähem aktuaalne kui 25 aastat tagasi, samas ei pruugi paika pidada Laibachi valitud väljendusvahendite osas. Järjest närvilisemaks muutuvas maailmas on inimestel üha vähem aega järeldusi teha ning Sloveenia revolutsionääridel muutub sammu pidamine moodsamate ja – paradoksaalne küll – suurema eelarvega sotsiaaltsirkustega aina keerulisemaks.
Laibach: liiga valge, selleks et vabastada
Tõnis Kahu, muusikakriitik
Kogu rütmisurvele vaatamata oli Laibach mulle ka kontserdil eeskätt intellektuaalne, mitte füüsiliselt vabastav kogemus. Ühes mõttes on nende signaal maailmale olnud peaaegu kogu aeg sama – näidata, et kui tahes palju globaalne popkultuur ka ei räägiks inimesele enese vabastamisest näiteks muusika kaudu, on selle taga päriselt ikkagi totaalne kramp ja teadvuse kontroll. Ja just samal põhjusel on Laibachi muusika nii “valge” – kogu funk ja groove, kogu selle vabanemist lubava eneseteraapia mustast muusikast pärit atribuudid on nende muusikast alati puudu olnud. Ja olid ka laupäeva öösel.
