Lastekirjanik Kivirähk – kivikirjanik lasterähk
Sellelt, kes on hakanud seltskonda heade naljadega kostitama, jäädaksegi meelelahutust ootama. Andrus Kivirähkist kui naljamehest algselt üleliia vaimustumata kõnelen tema kahest lasteraamatust – "Kaelkirjak" ja "Sirli, Siim ja saladused".
Esimeses neist (1995, Tiritamm) on autori estraadinaljuri loomus otsemaid äratuntav. Liialdatult kujutab ta tarbimisühiskonna tüüpperekonna ema ja isa – paksud, tuimad ja tobedad. Tasapisi selgub, et naljaviskamise varjus tegeleb kirjanik millegi märksa tõsisemaga: pakub lugejale ära- ja kaasatundmiseks loo lapsest, kes on vaimus väga üksi. Tüdrukul nimega Kai pole kellegagi rääkida asjadest, mis teda huvitavad, pole kedagi, kes tunneks tema mõttetes tuttavaid asju ära. Suurelamu korterisse eraldatuna fantaseerib ta kraana enesele kaelkirjakuks ja tunneb rõõmu kõhu-ussist, keda vanemad arvavad tema kõhus elavat.
Värskemas lasteraamatus "Sirli, Siim ja saladused" (1999, Varrak) on Kivirähk kasvanud nii pikkusesse kui laiusesse. Ilmneb küps vaade elule. Pole eraldatud ja esiplaanile toodud laste askeldusi ja arutlusi kui lapsest lugejale oletatavasti ainumõistetavat tasandit, vaid tegeldakse samavõrra nii kuueaastase Siimu, koolitüdrukust Sirli, nende ema ja isa kui ka muude majanaabrite ja kaugemate tegelastega, nii laste kui täiskasvanutega. Muidugi on Kivirähk endistviisi vaba ja vilunud naljataja, kuid selles raamatus on tema nali kosunud soojaks ja südamlikuks.
Kivirähk räägib kesksetest asjadest: kuidas inimesed oma elu elada tahavad ja elatud saavad. Igaüks meist peab täitma teatud nõudeid, mida ümberkaudsed meie kellegi rollile esitavad: laps olgu nii- ja naasugune, ema ja isa hoolitsegu pere eest, kojamees koristagu koda jne. Selle kõrval on aga meil kõigil oma sisemine maailm, sala-elu, ja see peab argieluga parajas sobingus olema. Kivirähk kujutab eredalt, kaasakiskuvalt ja samas leebelt, mõistvalt, armastavalt oma tegelaste sala-unistusi ja nendest johtuvaid "ärakäimisi" reaalelust. Iga inimene peab oma unistusega tegelema, selgitab lastele kojamees. Muidu võib unistus omaette elama hakata ja paheliseks muutuda.
Kivirähk on andnud ühe eredama muinasjutt-romaani 1990. aastate eesti lastekirjanduses. Aga miks mitte ka kogu eesti lastekirjanduse ajaloo taustal? Ehk muutub loo esitus raamatu algupoolel veidi tüütavaks rähklemiseks juba tuttavate motiivide vallas, kuid 30-ndate peatükkide keskelt lööb kirjanik selja rohkem sirgu ja vajutab süzheega ühenduses oleva pedaali niivõrd põhja, et lugu tuiskab aeg-ajalt meeletu hooga ja põnevusest pungildudes inimlikult ilusa lõpplahenduseni. Olen seda raamatut mitu korda püüdnud õpetajate täienduskursustel ümber jutustada, kuid jään loo meeldejätmisega hätta: see on tulvil nauditavaid episoode, millesse võib sukelduda nagu laps mängu, unustades kõik muu.
Kivirähki lugedes meenus 20.sajandi alguse noorsoojuttude autor Jaan Lattik. Temalgi jätkus mõistvat suhtumist kõigi osapoolte jaoks. Nii laseb ka Kivirähk raamatu lõpus kõigil tegelastel sümpaatseks muutuda. Huvitav seos on Kivirähkil Jüri Parijõega: mõlemal on laste sõbraks ja maailma asjade seletajaks kojamees.
Sajandi sadat lasteraamatut valides jõudsid hindajatest üsna paljud arvesse võtta Kivirähu mõlemat lasteraamatut, olgugi et teine neist oli ilmunud n.-ö kaheteistkümnendal tunnil. See on hea märk.
