Lauri Vahtre ajalooõpikus jääb vajaka empaatiast
Vene õpetajad on kurtnud, et üks kitsaskoht on tõsiasi, et vene õpilased peavad hakkama õppima eestikeelsetest gümnaasiumiõpikutest, kuigi vajaksid lihtsamalt kirjutatud adapteeritud õpikuid, mis sisaldaksid ka sõnaseletusi.
Nüüd on esimene pääsuke kohal: Lauri Vahtre on kirjutanud vene gümnaasiumidele adapteeritud Eesti ajaloo õpiku (kirjastus TEA), mis algab jääajaga ja lõpeb Andrus Ansipiga. See on esimene adapteeritud õpik Eestis. Õpiku stiil on lihtne ja sisaldab ka sõnaseletusi („pistis”, „kaubakül-lus”, „riigitüdimus”, „ilutsemine”, „maaler”). Norival lugejal võib aga tekkida küsimus: kas selleks, et nimetada õpikut adapteerituks, piisab lihtsamast keelest ja üksikute sõnade tõlkimisest? Või ehk tuleks rohkem sisse elada ka sihtrühma väärtusmaailma ja otsida rohkem eestlaste-venelaste ühisosa, selmet neid vastandada? Küsimusi tekitab seegi, et õpikus räägitakse selgete arvude keeles küüditamisest, kuid holokaustile on pühendatud ainult kaks nappi lõiku ja pole toodud Eestis hukkunud juutide üldarvu, olgugi et kahe totalitarismi võrdlus pakuks ilmselt õpilastele olulist aruteluainest.
