Leedu kunstnikud ägavad omas mahlas
Tegu on leedu kunsti esmakordse suurema esitlusega taas-iseseisvas Eestis. Ka pole meie kuraatorid seni kuigi sageli väliskunsti näitusi koostanud või seda endale kodugaleriides silmarõõmuks välja pannud. Siiani oleme pidanud peamiselt leppima Briti Nõukogu, Goethe Instituudi jt esinduste vahendatud rändavate pakettnäitustega, mis räägivad ühte juttu kõikjal, sõltumata sellest, kas nad maanduvad Ida-Euroopas või Lähis-Idas.
Nüüd aga on üks Balti riik astunud teisega otsesesse dialoogi, asunud otsima Leedu eripära ja erinevust Eestist ning andnud müüdile Balti riikide vendlusest ka tegeliku sisu.
Kunstihoones ja soolalaos on kokku väljas 35 teost 19 kunstnikult – maale, joonistusi, fotosid, videoid, installatsioone. Kunstihoone saalid on aga tervenisti kahe kunstniku – Evaldas Jansase ja Egle Rakauskaite – päralt, kes kuraatorite arvates esindavad midagi krestomaatilist leedu kunsti viimases aastakümnes. Küsimustele avatava näituse kohta oli valmis vastama üks kuraatoritest, Anders Härm.
Mis on see leedu kaasaegse kunsti tuumprobleem, mida pressiteate sõnul esindavad Rakauskaite ja Jansas?
Anders Härm: Selleks on teatav pinge sotsiaalse ja kehalise vahel. Rakauskaite teemadeks on tüdrukust naiseks saamine, vananemine, suremine. Ta näitab, et lisaks bioloogilistele seaduspäradele alluvad need protsessid ka mingile sümboolsele korrale meie kaasaegses ühiskonnas.
Kas see sümboolne kord on Leedus kuidagi seotud katoliikluse teemaga?
Tema teostes on tugev sakraalne münt, mis, arvestades Leedu katoliiklikku aluspõhja, pole sugugi imekspandav. Ma kujutan ette, et kindlasti piirab inimest seal natuke rohkem moraalseid norme kui meil, luterliku põhjaga Eestis. Arvangi, et Rakauskaite näitab väljapääsmatust rituaalide maailmast, võimatust neid eirata.
Suures saalis asub töö “Mee sees”, mis koosnebki suuresti vedelast meest suures vannis ja kunstnikust selle sees. Mis see tähendab?
See on töö 1996. aastast, mis seisnes selles, et kunstnik sukeldus tubliks tunniks ülepea hiigelsuurde meevanni ja püsis seal elus ainuüksi tänu hingamisaparaadile. Ettevõtmise laiemaks kultuuriliseks tähenduseks võiks olla mingi sümboolne tagasipöördumine emaüska ja lahustumine mingis inimese-eelses olekus. Tal on ka üks analoogiline töö rasvaga. Kitsamas kunstikontekstis seostub rasva ja mee teema traumeeritud Joseph Beuysiga, kelle hubiseva elunatukese päästis Teise ilmasõja ajal rasva ja vildi sisse mähkimine.
Mis mees on see Evaldas Jansas?
Väga kummaline tegelane. Leedus täielik kultusfiguur, kuid rahvusvahelises kunstielus pole eriti läbi löönud. Eglega samas, üle kolmekümneste põlvkonnas. Kõikide sealsete noorte suur eeskuju. Tegeleb samuti keha ja inimsuse probleemiga sootsiumis.
Kas ühest sellisest kunstnikust poleks piisanud?
Teps mitte. Evaldas tegeleb selle asjaga täiesti vastupidises võtmes. Kui Egle on sakraalne ja pühalik, siis Evaldase kehafilosoofia on agressiivne ja enesele suunatud. Ta on täiesti võimetu representeerima ümbritsevat sümboolset korda. Küll aga tajub ta väga hästi absurdi ja meeleheidet inimese sees. Üks tema teos “Tähenduslikkuse lühike antoloogia” seisnebki selles, et jookseb kummipaela otsas mingist seinast eemale. Ootuspäraselt tõmbab pael ta mingil hetkel jalust maha. Aga ta üritab ikka ja jälle nagu Sisyphos.
Nii et kaks vastandlikku nägemust kehast ühiskonnas?
Täpselt. Üks pühalik ja sakraalne, teine enesehävituslik ja lihalik. Ma arvan, et nende tendentsidega saab lisaks kunstihoonele natuke iseloomustada ka soolalao ekspositsiooni.
