Leivaisast sirgub muusa, näitusest mainekampaania
Mis toimub? Kust ajakirjanikel sellised summad? Kõnealusel näitusel pole juhuslikke pilte, kõik kunstnikud on kunstiajaloos sees ja vaidlused nende tööde väärtuse üle on juba lõppenud. Mis tähendab seda, et sellise kunsti omamine on kas riskivaba investeering või puhas armastus. Kapitalistlikul tänapäeval oldaks süüdimatu kunstiarmastuse puhanguks muidugi hiljaks jäädud, rahaga pole leheneegritel olnud aga kunagi priisata, järelikult ulatub nende kunstihuvi piisavalt kaugele tagasi punaminevikku, mil rahvuslikku kunsti suutis osta ka rublade otsas istuv keskmik ja emakeelevalvurist kooliõpetaja. See on lisanud tänase päeva edukatele ajakirjanikele helget perekondlikku ja kultuurilist tausta, mis aga nüüd on millegipärast Eesti Ekspressi korporatiivse imago külge keevitatud.
Pole ju välistatud, et kunstihuvi võrsete peamine peenramaa asub Eesti Ekspressi toimetuses ning kõik, kes sinna sisse astuvad, keeravad peast Matti Miliuseks. Siiski ei julge ma eesti kunsti ei nüüd ega edaspidi hakata lahterdama töökollektiivide kaupa.
Leivatöö ajendab kunsti
Pikka iga ennustan hoopis näitustele, mis lähtuvad mitte pildi omaniku ametist, vaid pildist endast. Meil Eestis on juba üks atsakas grupeering, mis arvab, et näituse korraldamiseks on piisav põhjus osalejate ühine amet – kunstiõpetaja kunstiakadeemias. Nüüd ajavad ajakirjanikudki sama joont.
Argine leivatöö saab miskitpidi kunstisündmuste ajendiks ning viimased omakorda omandavad jäigalt korporatiivsed palgejooned: Eesti Ekspressi ajakirjanike kunstikogu, Sadolini ja Hansapanga kunstipreemiad ning Eesti Kunstiakadeemia professuuri pidulikud ilmumised rahvale. Kas asi ei lähe natuke liiga ametlikuks? Õõnsaks?
