Lenini mausoleumi teadus mõõdab kommunismi tõusu ja langust
Peale sovetoloogia oli läänemaailmas olemas ka kremloloogia, teadus, mis püüdis kergitada salapära Nõukogude süsteemi tipu tegudelt. Üks selline kremloloog paistab olevat ka Archie Brown, kes on kirjutanud raamatu „Kommunismi tõus ja langus” (tõlkinud Tõnis Värnik).
Archie Browni huvitavad eelkõige võimutipus toimuvad protsessid. Mida esimesed mehed otsustavad ja kuidas see kommunistliku „demokraatliku tsentralismi” toel ellu viiakse. Vähem huvitavad teda faktid ja arvandmed: mida kuskil toodetakse ja mida süüakse.
Huvitav on see, et Varraku kirjastus ilmutab sel teemal juba teise raamatu, esimene oli Robert Service’i „Seltsimehed”. Neis raamatutes on rohkem kokkulangevusi kui erinevusi. Mõlemad raamatud pelgavad ühiskonnateaduste seda poolt, kus on mõõdetavad ja arvestatavad suurused. Erinevus on see, et Service’i tähelepanu keskmes olid eri ideed, mis mahtusid kommunismi mõiste alla, ja Browni haaravad jälle isiksused, kes neid ideid genereerisid.
Perestroikaeelsel ajal elanud inimesel tuleb Archie Browni raamatut lugedes neelata alla isiklik solvumine. Siiani on meeles, kuidas ühel õhtul 1980. aastatel käisin oma Mustamäe ABC-poes ja seal polnud osta piima, mida noore isana vajasin. Pärast seda on raske leppida Browni hinnanguga, et see jama oleks võinud kesta teab kui kaua, kui Gorbatšov poleks sellele oma perestroikaga lõppu teinud.
Autor on vilets jutustaja
Brown ei kirjuta, kuidas Hruštšovi ajal hakkas ka Nõukogudemaal kujunema tarbimiskultuur. Millised olid inimeste ootused eri aastakümnetel. Kuidas see surve toimis. Demokraatlikus ühiskonnas kujunenud inimestel on mõningane fantaasiapuudus. Nad arvavad, et kui inimesed valimiskastide juures oma tegelikku tahet ei väljenda, siis ei saa ka ühiskonnas mingeid laiemaid siduvaid leppeid olla. Stalini diktatuuri diilid nokib Brown välja, sest need on lihtsad. Keerukamatega jääb ta aga jänni.
Leheküljel 562 puudutab Brown olulist teemat. Ta kirjeldab, kuidas tema lemmik Mihhail Gorbatšov partei keskkomitee sekretärina uurib majanduse tervendamise võimalusi ja põrkab kokku tõsiasjaga, et riigi eelarve on salajane. Nõukogude sõjatööstuskompleks, mille Stalin ja Beria tohutute ohvrite ja jõupingutustega käima tõmbasid, on asi, mille kohta on siiamaani lünklikud andmed. Mis ei õigusta seda, et Brown on teema vahele jätnud. Teadlase kohus on esitada parimad teadmised, mis on olemas. Ja kui see nähtus hakkab hiljem elama iseseisvat elu ja määrama suurt poliitikat, siis seda mängust välja jätta ei saa. Tegemist on oluliste huvidega, mis mängisid kaasa ka näiteks 1991. aasta putši puhul.
Vähevõitu on juttu Kádári guljašisotsialismist Ungaris. Kui autorit juba huvitas kommunismi arenemise metafüüsika, siis oleks tahtnud saada temalt põhjalikumat seletust, milline seos oli guljašisotsialismil Deng Xiaopingi hästi hiiri püüdvate kasside poliitikaga.
Brown on vilets jutustaja, teeb tarbetuid viiteid eri osade vahel. Esineb kordusi. Millegipärast on tal vaja mitu korda öelda, et Eestis kirjastati nõukaajal raamatuid, mis mujal olid keelatud. Varraku väljaande toimetaja ja tõlkija terasusest räägib tõsiasi, et tähtis eesti soost Briti kommunist Salme Dutt on kenasti tuvastatud ja autori ebatäpsus parandatud.
„Kommunismi
tõus ja langus”
Archie Brown
Varrak
