Lennart Meri tantsib end tagantjärele filmis šamaaniks
Sest raamatutes ja filmides isikupärase eestlasest kõneleva mütoloogia loonud Lennart Meri oli tõepoolest kui üks tantsiv šamaan. Ja tema autoriteet suure eestlaste šamaanina nende filmide loomise ajal oli vaieldamatu ja oluline. Vastavalt pealkirja lubadusele tõusebki filmi huvitavast ja mitmekesisest pildireast esile šamaani tantsimise kujund. Peategelast näeb Volga-äärsetes külades ja lagedas tundras. Tõsimeeli otsimas eestlase juuri. Lennart Meri dokumentalistitee rullub vaataja ees lahti võrdlemisi selgelt. Vast dramatiseerib filmi autor veidi üle Lennart Meri režissööritooli tõusmise. See ei käinud nii raskelt, kui filmis paistab, sest Meri autoriteet Tallinnfilmi stuudios oli väga suur.
Filmis esitatud Meri stsenaariumi kohta kunstinõu-kogus kõlanud kriitikast tehtud järelduste puhul oleks tulnud arvestada, et tol ajal oli töös stsenaariumiga enam avameelsust ja ka konstruktiivsust kui praegu. Seevastu stuudiost lahkumine on esitatud veidi liiga pehmelt, seal oli enam vastastikust süüdistamist ja pettumist, kui filmist paistab. Filmi kõige raskem takistus on see, et kogu see lugu tuleb luua tagantjärele. Mida need filmid tollal inimestele tähendasid, tuleb filmis infotasandil välja, aga emotsioonina mitte. Siiamaani on meeles tunne, mida kogesin pärast „Linnutee tuulte” esilinastust, kuhu juhtumisi pääsesin. Klomp tuli kurku. Koos arusaamisega, et ma pole ma mitte mingi homo sovieticus, vaid hoopis tohutu võimsate Siberi šamaanide järeltulija. Tagantjärele ei teagi, kas see oli sügav teadmine või pime usk, kuid „Linnutee tuulte” esilinastusel kogetud tunne jäi saatma kogu eluks.
