Liikuvad maalid jälle moes

Sõpruses linastuv “Tütarlaps pärlkõrvarõngaga” pole just selline film, et peaks kohe tormi jooksma. Filmi kõige nauditavam komponent on Vermeerilt näpatud interjöörid, tegelaskujud ja valgus.

Colin Firth ja eriti Scarlett Johansson pakuvad küll psühholoogiliselt veenvat näitlejatööd, kuid see on raamitud keskpärasesse süžeesse kauni teenijatüdruku platoonilisest kiindumusest nimekasse maalijahärrasse.

Et sellest kõigest kukkus lõpuks välja suur perekonna-skandaal ja Jan Vermeeri ilmakuulus portree „Tütarlaps pärl-kõrvarõngaga“, on vaid pooleldi tõendatud. Maalija enda kohta on lihtsalt nii vähe teada, et tema eraelu võime me ette kujutada kuidas iganes ja tema loomeimpulsse samuti. Aga maal on olemas ja see on tõesti väga kaunis.

Selle filmi kõige nauditavam komponent on Vermeerilt näpatud interjöörid, tegelaskujud ja valgus. 17. sajandi meistri maalid on üle kolmesaja aasta hiljem pandud elama, liikuma ja rääkima. Ja me näeme neis liikuvates piltides sedasama tuhmidest aknaklaasidest langevat viltust valgust, sinakalt hämaraid tubaseid stseene, luigekaelaga tanudes teenijaid ja palju kuldset ähmast kuma madalast pilvisest taevast.

Keldriluugivalgus filmis

Film jutustab meile koloriidist, ja seda mitte ainult kunstniku suu kaudu, vaid hoolikalt valitud pikkade kaadrite abil, milles kunstniku palett elaks justkui edasi. Vermeerile kuulub võime tarretada hetk paigale nagu merevaiku. Inimesed on ta piltides justkui igaveseks paigale tardunud, olgu siis piima valades, heegeldades või akent avades. Neis poosides me kõnealuse filmi tegelasi näemegi. Nad võtavad neid teadlikult, püsivad neis piisavalt pikalt, et haritumal filmivaatajal tekiks mingi äratundmisrõõm.

Nii Vermeeri maalides kui ka Peter Webberi filmi valgusrežiis juhiksin tähelepanu nn keldriluugivalgusele, mille järjekindlaimaks viljelejaks on peetud Caravaggiot renessansijärgsest Roomast. Valgus langeb ülalt nurgeti ja vihuna all pimeduses istuvale modellile, kes joonistub teravates valguse ja varju kontrastides. Madalmaade meistrid, lisaks Vermeerile ka näiteks Rembrandt, võtsid võttestiku üle, kuid surusid selle sumedamasse sordiini. Itaalia päikest polnud ju Hollandis kuskilt võtta.

Kõnealune film on erakordselt teadlik neist kunstiajaloolistest tõsiasjadest. Ta parasiteerib elegantselt pisikestel ahhaa-elamustel, krutib kaadreid koloriidimaalideks ja tagasi ning laseb värvidel arendada oma süžeelist heiet. Ja ainult seda ongi selles filmis mõtet vaadata.