Linnad sünnivad ümber Linnagaleriis

Eve Kiiler jäädvustab suurlinnade paisumist kolossideks Galeriisse on kogutud tolmune proosa, mille jaoks kultuuril pole tavaliselt jätkunud sõnu

Linnagaleriis on avatud fotograaf Eve Kiileri isikunäitus “Progressi arhitektoonika”, mis jäädvustab neid põgusaid viive, mil Euroopa suurlinnadest kaovad hiigelmajad, andes oma koha veelgi kogukamatele järeltulijatele.

Peterburi, Stockholm, Tallinn, Pariis, London ja teised maailma metropolid surevad ja sünnivad lakkamatult uusehituste rämpsus ja tolmus, kaoselähedases ehitusmaastikus, millel vedelevad läbisegi mineviku kondid ja tuleviku looted.

Kiilerit huvitab just see vahepealne hetk, mil uute ja uljaste betoonpüramiidide, klaas- ja terashiiglaste sündimine on alles embrüonaalses järgus, mil kogu nende anatoomia on linnale avali ja nende eluvõimegi veel esialgu küsimärgi all.

Kummati pole kunstnik suur-ehitusi objektiiviga sihtides mõelnud ülesehituslikku lööktööd ülistavale reportaažfotole, vaid pigem üritanud dokumenteerida ajaloo üleminekuhetki, ühe piduliku fassaadi asendumist teisega. Ning siin on ta lüürik, kes püüab kaadrisse betooni alla jäänud puuvõsu, selle ümber keerdunud punavalgetriibulise piiramislindi, upakil soojaku ja näiteks dramaatilise varemenurga, millel uhke kuldkiri “AMETIÜHINGUTE MAJA” ning hiiglaslik pannoo mulluse valimislubadusega. Taustal, juba äratuntavana, ajab oma tömpi pead püsti Ühispanga tüüakas pilvelõhkuja.

Kiilerile ei piisa kalgist urbanistlikust esteetikast, milles aelevad meie moodsamad arhitektid, ta tahab zuumida sisse ilukeele tolmusemasse argitasandisse. Seepärast saame täpselt nädala pärast näha praeguste linnavaadete järge, uut suuremõõduliste fotode komplekti, milles paljastub üleva esteetika proosaline tasand – tühjade ehitustandrite ilmajäetus igasugusest kultuurilisest tähendusest.

Nõukogude ajal olid igat sorti jutustused ehitajate raskest tööst selge ideoloogilise orientatsiooniga. Seevastu nüüdne kultuuriüldsus vakatab alati snobistlikult, nähes tunkesid, kiivreid, ajutisi piirdeaedu, ehituskilega kaetud fassaade ja segumasinaid. Uus aeg, uued kombed.

Kui Kiileril üldse õnnestus midagi saavutada selle suht hermeetilise ja tumma fotoseeriaga, siis on see osutamine ajutistele aukudele linnapildis, “tühjadele kohtadele”, mille jaoks tänase päeva kultuuriretoorikal pole lihtsalt sõnu. Sõna otseses mõttes. Kui eksisteerivad kultuuri “kuumad teemad”, mille olemasolus keegi ilmselt ei kahtle, siis kindlasti on meie elus ka tahke, mis jätavad kõiki kultuuriinimesi absoluutselt külmaks.

Kunstniku sisenemine sellisesse reviiri jätab ta aga hoobilt ilma publikust ja mõistmisest. Kuid kas ei osuta meie suutmatus leida koos temaga sellistes kohtades maalilisust ja skulpturaalsust esmajoones meie endi huvide ahtusele?