Linnagaleriis näeb tühjuse hiilgust

Okko Oinoneni fotonäitus kirjeldab kaasaegseid võltsmaailmu Moe-esteetika mõjutab maailmavaadet enam kui kooliharidus, väidab kunstnik

Täna avatakse Linnagaleriis Soome fotograafi Okko Oinoneni isikunäitus “Hiigelliblikas”. Oinoneni fotod on suured, kõledad ja värvilised.

Inimesi ja asju on nendel küllaga, ka avaraid maastikke ja siniseid taevaid, kuid kõik see on tardunud paigale nagu kilgendav maailm klaaskuuli sees. Kivistunud hoogsad poosid, seiskunud nooblid hetked, jäätunud naeratused ja ilmed – kõik see tuleb tuttav ette moefotograafiast, millega 35-aastasel Oinonenil on olnud küllaga tegemist oma leivatöös.

Poos täitub eluga

Seevastu vabakunstnikuna tõmbab teda hoopis tühjuse, maskeraadlikkuse ja lavastuslikkuse poole, mis kummitab moetööstuse visuaalide taga. Teda huvitab pigem üliglamuursete ja šikkide piltide õõnes kaja, mis on kurdistamas kogu meie maailmatunnetust ja sotsiaalset tegelikkust. Vabakunstnikuna produtseerib Oinonen perfektseid simulatsioone, mis ei häbenegi oma pidetut teatraalsust. Vastupidi, need pildid näitavad, kuidas tühi pateetiline žest ja kätteõpitud elegantne poos suudavad täituda tõelise eluga, mida süstib neisse vaataja vankumatu usk jumaliku dolce vita olemasollu kuskil Vahemere luksuskuurordi seitsmendas taevas.

Näituse nimi on “Hiigelliblikas”. See viitab liblikatiiva puudutuse efekti teooriale, mille kohaselt liblikatiiva liigutus maakera ühes punktis võib läbi kumuleeruvate ahelreaktsioonide vallandada katastroofiliste tsunamide sünni maakera mõnes teises punktis.

Vaataja ärkab nõidusest

Ma ei tea, kas globaalsete loodusnähtuste käsitlemine on kunstinäitustele jõukohane, kuid kultuuritööstuses esineb ju samuti ühesuguste snobistlike pooside kuhjumist kuni küllastumiseni ehk kriitilise hetkeni, mil vaatajal saab kõrini lakutud ja eeskujulikult kõhnade moosinägude paraadist kodusel teleekraanil, moelavadel ja reklaamitulpadel ning ta hakkab suust mullikesi välja ajama. Selle ennetamiseks pakub Oinonen vaatajale ravipilte, milles moe- ja ajakirjandusfotode paisutatud esteetika on pandud nii õõnsalt kõmisema, et vaataja ärkab nõidus-unest. Ta näeb enda ees tühje õõnesvorme, mille on siiani elama pannud vaataja fantaasia.

Kammitud poliitik lõbustuspargi kõnepuldis tuulest viidud pabereid püüdmas, klanitud valge-kraed mererannal kontorirutiini uppumas. Kõiges on midagi tungivalt võltsi ja pingutatut, kõik tahavad näida kellegi teisena.

Heinaküünist saab miraaž

Kuid asi läheb hullemaks. Järgnevad seeriad “Tavalised maastikud”, “Kunstlilled” ja “Kaitseingel”. Neis segunevad fantaasia, võlts ilu, iha ja proosa pseudomaailmadeks. “Kunstlilledes” on peategelasteks värviline paber, traat ja stuudiovalgus, “tavalised maastikud” on aga üle valatud elektrisinise külma kiirgusega, mis õilistab viimase kui heinaküüni fatamorgaanaks, kaugelt terendavaks miraažiks. “Kaitseingel” on kõige huvitavam – selles seerias põrkuvad kalgilt jäine industriaalne keskkond ja ingelliku plikatirtsuga seostuvad soojad vanemlikud instinktid. Kaks kauget maailma, mis paradoksaalselt toodavad mingil tasandil inimtsivilisatsiooni kõigis selle sentimentaalsetes ja pateetilistes eelarvamustes. Oinonen tekitab nende vahel sümboolseid konflikte, paneb need vaikselt särisema ja jalutab ise minema.