Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve ja Andres Raag. Foto: Siim Vahur

Päevaleht uuris maad kolmelt osapoolelt, kes pühapäeval Elisa platvormil toimuva heategevusliku kontsert-etendusega seotud on. Linnateatri näitlejad Hele Kõrve, Elisabet Reinsalu ja Andres Raag räägivad, kuidas on eriolukord nende jaoks kulgenud ja annavad vihjeid, mida pühapäeval oodata. Ürituse algatanud advokaadibüroo Cobalt partner Peeter Kutman selgitab büroo isiklikke põhjuseid, miks büroo 30. sünnipäeval pandi õlg alla heategevuslikule kontsert-etendusele. Kliiniline psühholoog ja MTÜ Peaasjad tegevjuht Anna-Kaisa Oidermaa hoiatab, et prognooside kohaselt on eriolukorra suuremad tagajärjed vaimsele tervisele alles ees. Ent nutikalt tegutsedes on võimalik hullemat ennetada.

Linnateater vaimse tervise heaks

On karantiiniaja hommik Laial tänaval. Päike paistab, taamal kostub muusika, teatri akendel joonistuvad tantsivad siluetid. Käimas on Tallinna Linnateatri emadepäeva kontsert-etenduse proovid. Ühtäkki ilmub vastasmaja aknale daam, kes jälgib mõnd aega huviga toimuvat. Peagi märkavad näitlejad omakorda daami aknal tantsimas. Vahelduse mõttes nakkavad emotsioonid. Värske sõõm õhku, otseses mõttes, keset eriolukorda.

Linnateatri meeskond (nagu paljudel teistelgi teatritel) on nüüdseks pea kaks kuud veetnud sundpuhkusel. Päevalehele rääkisid nii eriolukorrast kui eesootavast heategevuslikust kontsert-etendusest Linnateatri näitlejad Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve ja Andres Raag. Sketšide salvestamise vahel leidsid nad aja, et tulla Linnateatri soppidest teatri kõrgeimasse kohta, katuseterrassile.

Linnateatri siseruumides tassitakse neil päevil aga mingisugustel põhjustel muudkui klaverit üles-alla...

Elisabet Reinsalu, Hele Kõrve ja Andres Raag.
Foto: Siim Vahur

On keeruline mitte märgata, kui suur rõõm on näitlejatel üle pika aja (“Isegi meie suvepuhkus lühem, kui praegune sundpuhkus!”) taas koduteatris olla. “Tundsin, et koduseinte vahel olin lõpuks ikkagi mingis hulluses. Soov õhtul teatrisse tulla ja kolleege näha pulbitses tugevalt,” ütleb Hele Kõrve. “See ei tähenda, et mulle poleks kodus meeldinud. Aga kui oled päevad läbi kokk ja koristaja, elu nagu laeva köögis, siis see on tekitanud küll tohutu igatsuse õhtul lavale minna.”


Ent milline saab olema üritus, mis näitlejad esialgu vähemasti ajutiselt tagasi teatriruumidesse toonud on?

Andres Raag selgitab, et ürituse taustsüsteemiks on küll emadepäev, ent see ei tähenda, et programm oleks ainult neile suunatud. “Nimetame seda siis… kirjuks kavaks äkki?” pakub ta. Elisabet Reinsalu nõustub: “See on meie teatri näoga kummardus publikule ja publiku emadele.” Kõrve vihjab, et inimestele, kes mõnd Linnateatri lavastust näinud, on küllap ka äratundmisrõõmu. Ja mõistagi muusikat. Linnateatri laulvad näitlejad on teada-tuntud, neile on omakorda abiks ansambel Regatt.

Näitlejad ei ole praeguste tegemiste rõõmus pea ees ohutsooni viskunud. Ühist proovitegemist kuigivõrd olnud ei ole. Materjalid on kas juba kuskil mälusopis (ja millised lavastused on omakorda vaataja mälusopis?) või on stseene saanud kodus üksi harjutada. Harjumatu küll, aga mis sa teed.

Kultuur veebis versus elav esitus


Pühapäevane kontsert-etendus on hea võimalus teatrinäljastele. Näitlejatel on hea meel taas publiku ees olla, samas tunnistavad nad, et laiemas plaanis on veebis antavad etendused ja kontserdid siiski asendusaine. “Kui küsitakse, kas see võikski olla uus reaalsus, siis mõtlen, et ega ikka ei võiks küll. See on ikkagi konserv ja selline kultuuritarbimine ei tohiks saada normiks,” jääb Andres Raag skeptiliseks. “Mul on just puudu elavast esitusest, ma tahan näha, kuidas inimene laulab siinsamas mu nina ees!”

Arusaama jagatud elamuse olulisusest jagavad ka Elisabet Reinsalu ja Hele Kõrve. “Jagatud elamust ootavad vaatajad ja seda ootame ka meie, kes me oleme laval. Vahetu kontakt inimeselt inimesele on ikkagi see, mis annab elusolemise tunde,” on Reinsalu kindel.

Kõrve leiab, et inimestele, kellel muidu Linnateatrisse tulla ei õnnestu, on pühapäeval toimuv siiski hea võimalus. Toetajate abiga tehniliselt hästi teostatud, olukorda arvestades kirjutatud, lavastatud ja produtseeritud. Rääkimata sellest – ja seda maksab ikka ja jälle korrata –, et ürituse eesmärk on heategevuslik. “Etendus ise on tasuta, aga hea tahte avaldusena ja peaasi.ee toetusena võiks osta annetuspileti,” ütleb Raag. “Peaasi on, et meie kõigi vaimne tervis säiliks!”

Andres Raag: Sundpuhkus ei asendanud tegelikult puhkust. Ei ole saanud aega sisustada näiteks muuseumide külastamise või muu kultuuri tarbimisega või suhtlemisega.Hele Kõrve: Mina sain teha vähemasti küll neid asju, mida olen väga pikalt edasi lükanud. Suurpuhastus näiteks.Andres Raag: Ja mustapesukorv on kogu aeg tühi! Sellised asjad tõesti.
Foto: Siim Vahur

Pikaaegsed tagajärjed


Psühholoogid ennustavad, et praeguse eriolukorra tagajärjed saavad olema pikad. Seda kardavad just laiemale ühiskondlikule perspektiivile viidates ka Linnateatri näitlejad. “Seda, et tagajärjed tulevad bumerangina tagasi, teame ka eelmisest majanduslangusest, aga praegu on psühholoogiline surve veel hullem,” leiab Raag. Nii tema kui Kõrve on hirmuga mõelnud ka võimalikule suitsiidide lainele. “Olen rääkinud inimestega, kellel on juba praegu nii raske olukord, et…” jätab Raag lause lõpetamata.

Pilk kaadri taha. Kontsert-etenduse võtted on hoos, 2 x Pius olukorda jälgib lavastaja Diana Leesalu.
Foto: Siim Vahur

Pakiliste küsimuste kõrval ei ole vaimne tervis kriisiolukorras täiel määral vajalikku tähelepanu saanud. “Meedias räägiti kõigepealt, kuidas kriisi hallata, nüüd räägitakse, kuidas sellest välja tulla. Kõik need, kes otsustavad, saavad tähelepanu. Samuti ka viroloogid ja teadlased, kes annavad infot. Aga inimlikku lähenemist on selle kõrval vähe,” leiab Reinsalu. “On väga oluline rääkida, mida see kõik meiega teeb. Kaks kuud oli maailm kinni keeratud ja asjad hakkavad alles tasapisi muutuma. Meie omakorda ei tea ju sedagi, mis saab teatritest. Kuulasin just, mida kultuuriminister Lukas rääkis, aga ta ei öelnud ju lõppkokkuvõttes ka midagi.”

Segane jutt ei tee asju lihtsamaks. “Muuseumisse ja kirikusse laseme inimesi. Aga teeme reeglid selgeks. Kas me näiteks siinsamas Linnateatri katusel võiksime 50 inimesele etenduse anda? Äkki me võime pool saali välja müüa? Või mismoodi?” küsib Raag. Ent vastused lasevad end oodata. “Ühistransporti võid köhima minna, aga teater oleks justkui üks suur patupesa, mis tuleb kinni hoida…” muigab Elisabet Reinsalu. Ei, nad ei soovi, et inimesed satuksid ohtlikku olukorda, küll aga ootavad selgust.

Raag leiab, et Eesti sai eriolukorra kehtestamisega väga hästi hakkama. “Annan hindeks viis! Aga see väljatulemine… Nüüd pannakse olukord poliitilise vankri ette ja see on kuradi mage. Hakkab jälle pihta: kes mida lubab ja kes kui kõva mees on,” muigab ta mõrult. Teised noogutavad. “Kui kriisi alguses tundus, et ka poliitikud ja poliitilised parteid suudavad meid kõiki puudutavas keerulises ja ohtlikus olukorras koostööd teha, siis nüüd on selge, et ei maksa ikka illusioonides elada,” leiab Reinsalu.

Näitlejate elu sundpuhkusel


Andres Raag on nelja seina vahel püsimise asemel kasutanud võimalust ja käinud kaks korda nädalas Eestit avastamas. Samas on praegune olukord siiski sundpuhkuse vormis ja näiteks maakoju Saaremaale pole tal olnud võimalik minna. “Ma ei ole kodus veel päris ära hangunud, aga olen siin erinevate sõpradega suheldes aru saanud, et olukord on paljude psüühikale mõjunud ja vaimne tervis on kindlasti väga hea koht, kuhu toetus suunata,” on Raag veendunud. “Ma ei kujuta isegi ette, kui paljud inimesed on millestki ilma jäänud. Meil siin on siiski privilegeeritud olukord.”

Andres Raag on seda meelt, et mõned asjad võiksid sotsiaalseks normiks jääda ka edaspidi. “Mitte ehk maskikandmine igapäevaselt, aga kui jääd haigeks. Just sellepärast, et teised ei jääks. Samuti võiks vabalt jääda desinfitseerimisvahendid poodide sissekäikude juures. Ja see võiks sisse jääda, et ma ei roni poes võõrale inimesele selga.”
Foto: Siim Vahur

Elisabet Reinsalu ütleb, et isiklikult ta näiteks suurüritusi taga ei nuta. “Minu introverdi-hingele on see aeg selles mõttes sobinud, et ma ei taha minna massiüritustele ja pole seda kunagi tahtnud. Ma ei tunne puudust kaubanduskeskuste avatud olemisest. Aga inimene on ikkagi sotsiaalne loom, kes on loodud suhestuma teiste inimestega,” leiab ta. Inimesed saavad elamusi neid teistega jagades ja just sellest on ta puudust tundnud. “Mis saab olla hullu selles, et pead olema kodus kõige kallimate inimestega, kelle ise oma ellu oled valinud? Raske on nendel, kellel on lähedussuhted paigast ära ja selles mõttes on Peaasjade töö väga oluline.”.

Elisabet Reinsalu
Foto: Siim Vahur


Ent üritus toimub emadepäeva puhul. Kas ja kui, siis millised on emadepäeva traditsioonid näitlejate endi peredes on seni olnud ja millise kuue need eripärases ajas saavad? “Meil tuleb emadepäev küll teisiti,” ütleb Kõrve. “Oleme muidu püüdnud ikkagi oma vanematele külla minna, aga sel aastal tuleb teha emale kas telefonikõne või saata kulleriga lilled.”

Elisabet Reinsalu ütleb, et nende perel on vanemate külastamine küll plaanis, ent mitte samal moel, mis harjumuspäraselt. “See on hea võimalus ilusa ilma korral olla õues. Ja nagu mu isa ütles: “Õnneks lõpeb see arutu võõraste inimeste kallistamine!” Talle pole see komme kunagi meeldinud,” naerab Reinsalu. “Sel aastal me tõesti ei emba (“Ega kumba,” täiendab Raag kõrvalt), aga saame minna Lahemaale Muuksi mäele nurmenukke korjama.” Aga Andres Raagil? “Mina ei saa veel rääkida,” jääb näitleja paljutähendavalt vaiki.

Emadepäev ajab puu otsa. Kas ka sealt alla toob ja miks üleüldse, näeb loodetavasti juba pühapäeva õhtul.
Foto: Siim Vahur