LOE TÄISMAHUS: Kõhkluse ülistus
Üleilmse kahtlusepäeva ajendajaks on krestomaatiline alternatiivmõtleja, isehakanud „ontoloogiline metsavend” ja kontrakultuurilise ulme-epopöa „Illuminatus!” üks autoreid Robert Anton Wilson (1932–2007). Kui tähtpäeva põlistada soovijad Wilsoni enda käest uurisid, millised tavad pidupäevaga kaasnema peaksid, soovitas autor „kutsuda kokku kristlasi, juute ja moslemeid ning lasta neil skandeerida „Jeesus on Issanda ainusündinud poeg, võib-olla”, „Kuula, Iisrael, Issand jumal on üks, võib-olla” ning „Pole teist jumalat peale Allahi, võib-olla, ja võib-olla on Muhamed tema prohvet”.” Wilson avaldas lootust, et sellest võiks olla palju abi terve mõistuse tagasitoomisel meie planeedile.
Ehkki seda, et päris kindel ei saa olla milleski, ütlevad meile muidugi nii empiiriline kogemus kui ka nüüdisaegne füüsika, käitume ometi sageli, nagu eksisteeriksid universumis mingisugused lisaklausliteta konstandid, vankumatud ideoloogiad ja igimuutumatud normid. Võib-olla-päeval võiksimegi teha põgusa erandi ning leida hetke esitamaks endale mõned esmapilgul ebameeldivad küsimused.
Siinkohal pean paluma vabandust nende lugejate käest, kes oma väljakujunenud maailmapildi alustalade õõnestamist pelgavad – andke andeks, kui siinne jutt teid hirmutab. Mul puudub pisimgi soov teid häirida, aga samal ajal usun ma, et võib-olla on mõned endas kahtlemise viljadest väga meeldivad ja kasulikud. Tõeline kõhklus on eeldus vaimu ja kaastundlikkuse virgumisele, mis ei ole ju ometi halb. Või on? Ma pole kindel...
Võib-olla vaktsineerimine...
Ei, ma pole kindel, aga soovitan proovida. Võtke mõned minutid vaagimaks näiteks seda, kas teie kindel veendumus, et laste vaktsineerimine nakkushaiguste vastu on alati kahjulik, rajaneb faktidel või emotsioonidel – või kui usaldate arste, ravimitootjaid ja nende tegevust suunavaid seadusi, siis proovige korraks mõelda, kas jäägitu usaldus ikka on põhjendatud. Äkki saaks kuidagi uut moodi paremini?
Kui teate, et samasooliste kooselu juriidiline reguleerimine Eesti ühiskonna kindlasti lammutab, leidke üles selle teadmise juured ja seadke need lihtsalt eksperimendi korras kahtluse alla: proovige kujutleda, milline oleks ühiskond siis, kui geiabielusid sallitaks. Või kui kuulute leeri, mis peab samasooliste paaride riiklikku tunnustamist elementaarseks, proovige mõelda nagu vastasleeri esindaja, mõista tema hirme ja reservatsioone – nii, nagu te soovite, et kaaskodanikud mõistaksid teie enda hirme ja püüdlusi ning nendega arvestaksid.
Kui armastate südamest klassikalist muusikat (või traditsioonilist Eesti kokakunsti), proovige leida pärleid popist või rokist (või idamaade kulinaariast) – võimalik, et avastate enda jaoks midagi täiesti uut ja enneolematult head. Võib-olla on just täna see päev, kallis kirglik raamatusõber, mil hästi valitud linateos, olgu see pärit Holly- või Bollywoodist, muudaks teie üleolevat suhtumist kinokunsti? Või vastupidi — teie, kes te olete aastaid lahutanud meelt liikuva pildi ja heliga, proovige oma eelarvamus kahtluse alla seada ning tehke katset kirjandusega, mida head sõbrad teile soovitanud on.
Võib-olla mõistaksime kõik üksteist veidi paremini, kui teeksime tavalisest suurema pingutuse – kas või ainult ühel päeval aastas –, püüdes näha tegelikkust läbi võõraste silmade. Võib-olla polegi kõik poliitikud saamahimurad lontrused, vaid nende hulgas leidub arvestataval määral ka ennastohverdavaid idealiste? Teisalt – võib-olla kajastab meedia teie lemmikpoliitikut erapooletult ning ta ongi tegelikult ignorant ja suli? Võib-olla vajavad lapsed hoolitsust ja peavarju rohkem kui linnatelevisiooni – või vastupidi? Võib-olla peaks loomadel olema rohkem õigusi ning ehk oleks kõigil parem, kui me neid vähem sööksime – aga võib-olla lihaloomaliikide püsimajäämine õigustab pikas plaanis nende tarbetapmist?
Võib-olla on liiga kaua aega möödas sellest, kui te oma intiimpartneriga midagi uut proovisite? Või, teisalt, ehk on just etteaimatavus see, mis kooselu tõeliselt nauditavaks muudab? Äkki kallistate oma lapsi liiga vähe – või hellitate neid liiga palju? Võib-olla peaksite vähem autoga sõitma ja rohkem jala käima – või, vastupidi, võib-olla on nende, kes kõikjale veereda eelistavad, elukvaliteet märksa kõrgem?
Võib-olla satiir tapab
Võib-olla on veebisisu tasulisus ja anonüümsete kommentaaride keelamine perioodikaväljaande päästerõngaks – või peletavad huvilisi hoopis eemale? Võib-olla tuhanded lugupeetud teadlased eksivad ning inimtegevus kliimat ei mõjuta – või ehk mõjutab rohkem ja hulleminigi, kui me praegu mõõta ja arvata oskame? Võib-olla on meie poliitikas liiga vähe satiiri ja huumorit – aga võib-olla tapab lõõp ja naeruvääristamine viimasegi hea algatuse? Võib-olla oleme me, eestlased, tõesti sellised ebasanitaarsed lupardid, nagu arvab üks või teine võõramaalasest sulesepp – või ehk on meie keelest puudu vaid sobiv sõna, millega tähistada määrdunud aluspükse (pakun välja termini „lodilad”)?
Võib-olla on aeg pingsalt otsa vaadata mitte ainult endale, vaid ka kõigile, kellega me nõus pole? Võib-olla toob praokese avamine elutervele kõhklusele viimaks kaasa iidsete dogmakolosside kokkuvarisemise, mille asemele saaksime rajada uued, paindlikumad, varisemiskindlamad konstruktsioonid – aga võib-olla õnnestub vanu põhimõtteid moodsamaks kohendades krahhi sootuks vältida?
Võib-olla ma eksin; võib-olla vajab iga inimene elus hakkamasaamiseks võltse veendumusi. Senine kogemus räägib küll muud, aga ma jätaksin siiski otsad lahtiseks.
Võib-olla on hea hoopis oma peaga mõelda ja mitte juhinduda leheveergudele laotatud targutustest.
