Londoni kuulsad noorkirjanikud lugesid ette
Royal Festival Hall, kus DBC Pierre, Chuck Klosterman ning Michael Smith oma värskemat kraami ette loevad, asub Thamesi jõe lõunakaldal, üsna Waterloo raudteejaama lähedal. Nii suures metropolis nagu see siin jagub esmaklassilisi kirjanikke, the next big thing’e ilmselt igasse helepruunidest tellistest laotud majja. Huvilise asi on endale sobivasse sisse marssida, mugavasse tugitooli vajuda ning Liptoni suuruse L-tähega literatuuri endale tee kombel sisse kallama hakata.
Kuulsa 17. sajandi inglise helilooja Henry Purcelli järgi nimetatud saal ehk Purcell Room Royal Festival Hallis on igatahes puupüsti täis, kõik 370 kohta. Nii nagu Londoni teater, mille igasugune glamuuri puudumine on Tallinna Linnateatri kohvikusabas konjakit ootama harjunud inimesele omajagu arusaamatu, näib ka kirjandusõhtu siin suurlinnas olevat suhteliselt ebasakraalne toiming.
Ei, Purcell Room pole mingi liisunud õllest lehkav urgas (kuigi narkootikumide tarbimisest hakatakse siin kohe üsna avameelselt rääkima). Vastupidi, kombekatesse livreedesse riietatud hallide bakenbardidega härrad juhatavad külalised kenasti oma kohale. Läbipaistvast plastist õlle- ja punaveinitopse ei konfiskeerita, kuid suitsu teha ka ei lasta.
Hulkur Michael Smith
DBC Pierre, Chuck Klosterman ning Michael Smith tulevad kestvate kiiduavalduste ning hämarduvate saalitulede saatel lavale ning esimesena saab sõna Smith. Londoni kirjanik, kelle unistus on teha kirjutamisest popkultuuri lahutamatu osa ning kes oma esikromaani “The Giro Playboy” reklaamimiseks omal ajal pitsakarpidesse pamflette toppis, hõljub veiniklaas ühes, raamat teises käes kõnepulti ning asub mingi acid jazz’i seguse muusika saatel lugema.
“The Giro Playboy” koosneb kujuteldava hulkuri seiklustest, mis toovad ta Loode-Inglismaalt kullaga sillutatud Londoni tänavatele ning paiskavad sealt edasi Brightonisse ning Essexi kõnnumaale. Too rändur joob kõvasti õlut, armub, sööb ülearu palju magusat, mõtiskleb elu tähenduse üle, saab abiraha ning mõõdab kõike ümbritsevat sigarettides. Niisiis, omamoodi 21. sajandi biitnik.
Ameeriklane Chuck Klosterman on totaalselt teisest puust meest. Põhja-Dakotas sündinud, praegu New Yorgis elav muusikakriitik on siin tutvustamas oma värsket teost, 85% ulatuses tõsielul põhinevat (nii on kaanel kirjas ning nagu me hiljem kuuleme, ka autoril südamel) “reisikirja” nimega “Killing Yourself To Live” (Black Sabbathil oli 1970. aastail sellenimeline laul).
Klosterman on läbinud 6557 miili, New Yorgist Mississippisse ja edasi Seattle’isse, reisides mööda Ameerika popikoonide surmapaiku. Ta külastab kuulsat klubi Rhode Islandil, kus hukkus tulekahjus 90 ansambli Great White fänni, käib Iowa põllul, kuhu sadas sodiks Buddy Hollyt vedanud lennuk, ning peatub sillal, mille all Kurt Cobain väitis end elavat.
Täna loeb ta ette peatüki, kus ta võrdleb kõiki oma naissuhteid ansambli Kiss liikmetega, ja kuigi taoline kontseptsioon võiks paberil talumatut piinlikkust tekitada, on see tegelikus elus hüsteeriliselt vaimukas. Ekstaatiline jänki esitab oma materjali harrastusdeklameerija kohta erakordse sisseelamisvõimega, mis on romaani ilmse autobiograafilisuse võrra lihtsam.
Õhtu staar DBC Pierre
Viimane mees, DBC Pierre on tänase õhtu staar. Tema eelmine romaan “Vernon God Little” võitis maineka Bookeri auhinna. Kõigi kohalolevate naiskülaliste – sealhulgas minu selja taga varjamatult õhkavate ameeriklannade – sirgerühiline lemmik loeb tõrrehäälel katkeid oma uuest romaanist “Ludmilla’s Broken English”, mis paari sõnaga kokku võttes on ida ja lääne kõige ebatõenäolisem kohtumine.
Ludmilla Derev on riputanud oma foto pere näljasurmast ning marodööritsevate sõjaväelaste käest päästmiseks internetilehele, kus vaba maailma mehed käivad endale “vene pruute“ otsimas. Tuhandeid miile läänes lahutatakse samal ajal 33 aastat kõhtupidi koos elanud siiami kaksikud, ning ootamatult avab see mõlema mehe jaoks uue maailma, mis on täis võimalusi, vabadust, demokraatiat, voli iseenese tegemiste üle ning seksi. Kogu tolle röökivalt ebareaalse kahe maailma kohtumise südames on Ludmilla kibestumist täis rännak naiseks olemisse, millest ei puudu viinajõed ning kütuseks kitsekust tarbiv traktor.
Ettelugemisele järgnevas küsimuste-vastuste voorus räägib Pierre, et tema eesmärk oli stereotüüpide groteskse vastandamise abil arutleda, miks lääne elulaadi ja demokraatia mujale eksportimine – Briti sõdureid kordagi otsesõnu mainimata – on rumalaim asi, mille peale inimene 21. sajandil võiks tulla.
Kell saab veerand kümme ja kõik kolm autorit asuvad sealsamas fuajees müüdavaisse raamatutesse autogramme jagama. Pierre ja Smith on rahvast ümbritsetud, ameeriklane istub nukralt naeratades üksi. Lähen ostan tema raamatu – ja üldse mitte kaastundest –, saan autogrammi inimmassidest läbi murdmata ning loen tolle Kissi ja Klostermani pruutide peatüki bussis kodu poole sõites diagonaalis veel kord üle. On vaimukas tõesti.
