----

— Kultuuri juhtimine ei ole tänases Eestis ligitõmbav töö. Kultuurijuhtide konkurssidele tuleb vähe kandidaate. Justkui oleksid intelligentsed inimesed riigist otsa saanud. Mis võiks olla selle põhjus?

— Inimesed annavad endale aina paremini aru iga töö raskusastmest, oma valikuvõimaluste hulgast ja ka iseenda kui tööjõu turuväärtusest. Loova inimese esimene valik peaks olema loomine, mida häirivad võimalikult vähe askeldused raha ja bürokraatia vallas. Teiseks, looja tahab vastutada eeskätt iseenda loomingu eest, mitte kellegi teise võimalike äparduste eest. Kolmandaks, samaaegne kultuurielu korraldamine ja loojana tegutsemine võib tekitada huvide või rollikonflikte. Parem on, kui kultuurielu korraldamisega tegelevad inimesed, kes parasjagu ei loo.

Aga mulle tundub see hea märk, kui loojad keskenduvad loomingule ega püri iga hinna eest, s.t hädapärase leivapalukese pärast kultuuri administreerimisega seotud ametikohtadele.

— Mida aeg edasi, seda kärarikkamaks ja kalgimaks muutub meid ümbritsev ühiskond. Kas see on paratamatu? Kas tulevik ei peaks olema pehmuse ja inimliku mõistmise päralt?

— Ei muutu ju! Müra on muidugi palju, aga kõrvuti müraga kasvavad ka võimalused selle sündi takistada või siis selle eest ära minna. Mis see valglinnastuminegi muud on? Arvamusküsitlustes kahjuks ei küsita inimeste käest, kas nad sooviksid teiste inimeste vastu olla pigem head või halvad, aga ma arvan, et suurem jagu vastaks ausalt, et tahavad head nii endale kui ka teistele. Alati ei tule välja, sest inimesed ei suuda hästi korrastada oma tegevust ajas. Kui on liiga kiire, tuleb inimsuhetes saatuslikke vigu ette sama kindlalt nagu liikluseski. Tähendab, soojust, pehmust, headust tekib juurde, kui tekib rohkem vaba aega. Üleilmne klišee ütleb, et kõik muutub aina kiiremini – ma ei usu seda.

— Mõtlemise kvaliteedi määrab sellele kulutatud aeg – ja et seda on üha vähem, siis on ka kiiruga mõeldud mõtted kehvakesed. Kuidas sellest ringist välja tulla?

— Minu meelest on aega rohkem, sest keskmine eluiga ju kasvab, seega igaühel on lootust elada aina rohkem aastaid. Kokku on meil rohkem aega, sealhulgas mõtlemiseks. Need, kellele tundub, et aega ei ole, peaksid oma kalendri kriitiliselt üle vaatama – millele siis aeg kulub? Väga palju kulutatakse täiesti mõttetult aega ruumis teisaldumisele. Milleks? Igaüks võiks kokku lugeda, kui mitu ööpäeva aastas veedab ta näiteks autoroolis istudes – ja siis mõelda, kui suur osa sellest oli vajalik.

— Kultuurimaailm on Eestis olnud pikka aega intelligentsete inimeste peidupaik. Kas sa näed märke kultuurilise sise-emigratsiooni süvenemisest või vastupidi – taandumisest?

— Meil on vaba maa ja riik, mis on mõeldud just eesti kultuuri asupaigaks. Siin sees pole praegu küll mingit põhjust peitust mängida. Jah, kui mingil põhjusel väga haiget saad, siis põgened ja sulgud. Ma loodan, et neid inimesi on vähe, kelle saadud haavad iial ei parane, ning veel vähem lüüakse uusi haavu. Aga mõnel puhul võib olla küsimus selles, et inimene ei ole oma tööd hästi teinud ning seetõttu teda ka ei tunnustata. Mõni ei suuda iial endale tunnistada, et ka temas endas võiks olla mõni viga ja hädades pole süüdi ainult teised.

— Tahes-tahtmata on suur osa kultuurist tehtud müügiks. Kuid sõnadel “müük”, “toode”, “bränd” on samal ajal meie kultuurikontekstis erakordselt halb kõla. Kuidas seda vastuolu ületada?

— Ühest ja samast nähtusest, tegevusest või esemest võib kõnelda nii ülevas kui ka madalas stiilis. Iseenesest ei ole ükski sõna tingimata hea või halb, see võib olla konkreetses olukorras sobiv või ebasobiv. Kui ühiskonnas kehtib selline tööjaotus, et ühed toodavad, teised müüvad ja kolmandad ostavad, siis sujub kõik ladusalt juhul, kui üksteisest kogu ahela ulatuses hästi aru saadakse. Kui kaupmehed tarvitavad omavahel oma slängi, pole häda midagi, aga kui nad püüavad teha end samas keeles arusaadavaks ostjale või näiteks kunstnikule, ei pruugi see olla mõistetav. Nii et – praegu on ehk tegu keelesiseste “tõlkeprobleemidega”. Aga keegi ei pea olema solvunud, tuleb püüda kõnelda partnerit arvestavamalt. Inimkond on ju ka loodusega kõnelemise vahepeal päris ära unustanud ja õpib nüüd visalt seda uuesti tegema.

— Vanasti öeldi, et hea raamat müüb ennast ise. Kas see ikka on nii või on see lihtsalt enesepete ajast, mil raamat maksis 60 kopikat ning seda trükiti 80 000 eksemplari? Mõtlen selle all ikka kultuuri turundamist laiemalt.

— Kui kirjanik kirjutab ainult sahtlisse ega hingagi kellelegi, et on midagi epohhiloovat kirja pannud, ei saa ju keegi sellest teada ega inimest kirjanikuks pidada. Aga kui raamat on trükitud ja autor ise sellest kõikjal räägib, siis saavad potentsiaalsed ostjad-lugejad teada, et kui nad kiiresti ei tegutse, võivad nad millestki väärtuslikust ilma jääda.

Kuidas inimesed üldse teada saavad, et midagi on sündinud? Eks ikka meedia vahendusel. Aga meedia ja turunduse vahele ei saa ju võrdusmärki panna. Mida rohkem on meedias juttu kultuurinähtustest ja -sündmustest, seda tõenäolisem on, et janused ka kaevu leiavad.

Või võrdleme tiraaže ja ilmuvate nimetuste arvu praegu ja 25 aastat tagasi – praegu ilmub iga päev umbes kümme uut raamatut, tähendab, iga elaniku kohta kolm raamatut aastas, iga pere kohta seega kuni kümme raamatut aastas. Laias laastus võib öelda, et iga eesti pere ostab iga kuu ühe raamatu – kas seda tehti okupatsiooniajal rohkem? Vaevalt küll. Praegu on lihtsalt valik pööraselt suur ja see on õnn, mitte õnnetus.

— Kuidas sa suhtud endistesse kultuurkommunistidesse, kes ei ole juhtivatel ametikohtadel? Kes teevad rahulikult edasi oma kirjaniku- või kunstnikutööd või teenivad lavalaudadel leiba? Kas nad kannavad kollektiivset süüd? Või unustame kõik?

— Euroopas saab süü ikka olla ainult individuaalne. Aga nagu varemgi korduvalt olen öelnud – igaühe komparteiline tegevus oli ja on tema enda südametunnistuse asi, kui tema minevikus pole midagi kriminaalset, nagu näiteks küüditajate puhul. Komparteis karjääri tegemine oli kõlbeliselt kehv valik. Ma ei taha selle eest kedagi karistada, Eesti Vabariigi taaskehtestamine on moraalitutele ja usuta hingedele mu meelest piisav karistus – kui Eesti poleks meie tegelikkusesse tagasi tulnud, siis poleks ükski komparteilane pidanud oma minevikus tehtud valikuid ja otsuseid analüüsima ja mõnda neist loodetavasti ka kahetsema. Minu ainus lisatingimus on, et praegu, vabas riigis needsamad endised kommunistid ei hoopleks oma minevikuga ega püüaks musta valgeks rääkida, just nagu oleks just kompartei abiga oma materiaalsete ihade ja võimujanu rahuldamine olnud mingi aateline tegevus. Ja unustada muidugi ei tohi midagi.

— Aga endised aparatšikud-kultuurijuhid? Kas Ilmar Moss, kes veel 80-ndatel keelas mõne progressiivse rokkansambli esinemise, on ikka õige mees või peaks talle ka tagasimakse korras “esinemiskeelu” panema?

— Pole alust midagi keelata, aga neid, kes on varasemas elus vigu teinud, saab vähem usaldada kui teisi, veatumaid. Seda tuleb iga uue töölevõtmise puhul arvestada. Ja tark on vähimagi kahtluse puhul kuulata ära võimalikult suur hulk kunagisi kannatanuid. Varast ei isoleerita kuriteo pärast eluks ajaks. Aga tema näppudele vaadatakse hiljem hoolikamalt. Lõpuks, maailm tunneb ju ka täieliku meeleparanduse või ümbersünni juhtumeid!

— Kultuuri-ilmas on palju vaikimist ja ringkäendust. Ollakse kitsas ring, mis seisab “välis-maailma” vastu. On see paratamatus?

— Mulle meeldiks, kui loojad ei peaks olema ühiskonnas pidevas kaitseasendis, vaid saaksid end vabalt tunda. Rikastes riikides on korruptsiooni vähe, vaestes palju. Ringkäendus kaotab oma tähenduse, kui kõigile loojatele jagub väärikaks eluks elatusvahendeid. Siis nad ei pea omalt poolt müüri ehitama. Teisel pool ju müüriehitajaid eriti ei ole, on vaid suur hulk ükskõikseid. Süvakultuuri huviliste osa ühiskonnas tõenäoliselt suureneb, kuid see ei jõua kunagi 100 protsendini.

— Kaarel, ütle palun ausalt: kas sa võitlesid sellise Eesti eest, mis meil praegu on? Kui ei, siis palun kirjelda, millise Eesti eest sina võitlesid/võitled?

— Ausalt, nagu alati: jah! Kuna kõigist võimalustest realiseerub elus igal ajahetkel ainult üks, siis tuleb sellega rahul olla. Ükskõik, kuidas nutaks või hõiskaks, see ei muuda minevikku.

— Mida mitme aasta pikkune Päevalehes töötamine sulle andis?

— Kui tohib, siis sellele ma vastan ka ausalt, seega trafaretselt: palju tööd, palju kogemusi, palju meeldivaid inimsuhteid.

Teised Kaarel Tarandist

Mari Tarand, ema

Kaarel on kasvanud raamatute ja lugude keskel. Sõnalisel eneseväljendusel on meie peres alati olnud oluline koht. Nii mina kui mu abikaasa oleme selle traditsiooni oma vanematekodust kaasa toonud, seepärast ei imestanud ma sugugi, kui Kaarel omal ajal ajakirjaniku tee valis.

Ma ei mäleta, oli see kolmandas klassis või varem, kui koolis hakatakse lastele kodukirjandeid kirjutada andma, ma imestasin, kui Kaarel muudkui luges, mitu sõna on kirjutatud, 40 või 50 sõna, mis õpetaja kirjutada oli käskinud. Ma ütlesin: kirjuta ikka enne mõte ära ja siis vaata, palju sõnu kokku tuli. Tema suhtus asjasse formalistlikult.

Ja see oli veel enne kooli, kui tabasin ta ükskord, kõhuli põrandal, vasaku käega (ta on vasakukäeline) saksakeelset lasteraamatut ümber kirjutamas. Raamatut, millest ta sõnagi aru ei saanud.

Väikesena, algklassides oli Kaarel pailaps, aga siis hakkas see mure, et ta ei pidanud oma suukest kinni, kus oleks pidanud. Tükkis ikka oma arvamust avaldama.

Kaarel on rõõmsa, helge loomuga inimene. Ärkab hommikul, täis positiivset tahet midagi ära teha. Ta ei ole konfliktne, temaga on hea asju ajada ja ta leiab ikka sõbraliku, mõistliku viisi, kuidas asju selgitada.

Kaarlis on hea annus oma isaisa Helmut Tarandi krutskivaimu ja mängurõõmu. Ja eks oma isa mõju ole talle ka ikka väga tugev. Meie ei ole õnneks tundnud vanemate ja laste vahelist valusat lõhet, teineteisemõistmine on ikka olnud. Oma emapoolset vanaisa ta ju ei näinudki.

Ja kui nüüd kõlbab öelda, mida ta emalt on pärinud, siis ma loodan, et see on muusikaarmastus, Kaarel on ju laulumees. Paljud ütlevad, et tal on oma onu Juhan Viidingu hääl, eks onu mõju oli ka suur. Kõigil neil, onu armastas oma õdede lapsi ja nemad teda.

Hea soe tunne on, et Kaarel läheb nüüd Sirpi tööle, omavahel öeldes pole meie peres vahele jäänud ühtegi hooaega Sirbi tellimuseta, 1947. aastast alates. Ja kuigi Päevalehes on väga huvitav töö, on mul isiklikult ikka südamepõhjas väga hea meel, et ta end nüüd rohkem kultuurialale pühendab.

Rainer Saks, sõber

Kaarel on selline mitmekülgne inimene, kes võib olla kunagi ühe kindla teemaga ei seostugi. Ilmsesti oma isa mõjutusel on ta omandanud väga tugeva rohelise maailmavaate, mis samas ei ole hüsteeriline, vaid väärtustab jätkusuutlikku ja kokkuhoidlikku majandamist ja ellusuhtumist. Samuti on Kaarel väga tundlik sotsiaalsetel teemadel.

Kaarel on ka pigem tugev ideede generaator ja arvamuse avaldaja/kujundaja kui teiste vahetu juhtija, sest eelistab väga palju ikka konkreetselt ise ära teha. Aga tema vajadus oma mõtteid avalikkuses presenteerida ei tulene mitte edevusest, vaid sellest, et ta tõesti soovib, et Eesti ühiskond kiiresti areneks ja eesti rahvas kasvaks, nii vaimult kui ka arvult. Kaarel peab väga oluliseks, et ühiskond seisaks n-ö nõrgemate eest. Naljakal kombel on ta ka füüsiliselt väga sitke vend, kuigi sportlane ei ole ta kunagi olnud.

Aga kui ta jääb Eesti kultuurilukku, siis ikkagi eelkõige produktiivse tekstide genereerijana. Tegemist on inimesega, kellel on äärmiselt laialdased teadmised kultuuriloost üldisemalt ja Eesti omast kitsamalt. Ta mõistab ka päris hästi luulet kirjutada. Samuti on ta oma loomult iseõppija, kellele meeldib valida enese täiendamiseks neid tekste, mis teda köidavad. Tohutu lugemusega.

Õnneks on ta inimene, kes oma printsipiaalsust väljendab ainult verbaalselt, ei poolda vägivallatsemist. Samas ei soovi ta olla kunagi messias, kes ainult tõde jutlustab, vaid seltskondlikul läbikäimisel jääb alati heaks kamraadiks. Põlvkonnale tüüpiliselt on tal hea ja mõnevõrra küüniline huumorimeel.

On võimeline seltskondlikus vestluses väga kiiresti reageerima vaimukate repliikidega. Natuke hellitatud selles mõttes, et juba lapsest peale on ta viibinud pidevalt väga haritud ja mõjukate kultuuriinimeste seltskonnas.

Peeter Ernits, Maalehe peatoimetaja

Sellist staaride seltskonda kui omal ajal Luubis pole ilmselt kunagi ühes Eesti toimetuses töötanud. Toomas Sildam ja Virkko Lepassalu, Peeter Kaldre ja Taivo Paju, Tiina Soon ja Mai Vöörmann, Ilmar Palli ja Raivo Palmaru, Vaapo Vaher ja Andres Langemets... Kaarel oli üks nende seast.

Luubi peatoimetajana tuli mul käsikirju teinekord tublisti toimetada, Kaarli puhul polnud vaja absoluutselt midagi teha. Kaarli, nagu muuseas ka tänase kultuuriministri Raivo Palmaru tekstid olid perfektsed.

Mulle tundub, et aeg-ajalt kipub Kaarel end veidi ülehindama. Mina pooldan teistsugust stiili: kui sa teistest isegi peajagu üle oled, pole kuigi arukas seda aplombiga veel ka afišeerida. Võib-olla on Kaarel ka liiga poliitiline figuur, ajakirjaniku usaldusväärsusele ei tule see tänases Eestis paraku kasuks.

Aga ma mõistan Kaarlit suurepäraselt. Kaarel on tulihingeline Eesti patrioot, väga isamaaline ja väga perekeskne inimene. Loodan, et see pole viimasel ajal muutunud! Kaarliga on alati nauditav vaielda, kuigi nagu temasugustele inimestele omane, kipub hiilgav nägemus teinekord fakte varjutama. Visioon on faktidest palju-palju võimsam.

Margus Kolga, sõber

Kaarel pole kunagi armastanud, et tema eest otsuseid tehakse või teda millegi nimel, mida ta õigeks ei pea, ära kasutatakse. Koolipõlves avaldas ta jonnakat vastupanu komsomolile, mis teda mitmete tegelinskite kaasabil püüdis oma ridadesse tõmmata. Raske öelda, kas ta tegi seda põhimõtetest tulenevalt või mängu ilu pärast, arvatavasti oli selles tsibaruke mõlemat.

Põhikooli lõpuklassis kuulus meie klassis ainult üks komsomoli, seegi oli tulnud juba märgistatuna aasta varem teisest koolist. Õhkkond klassis, et komsomol ei vääri meie arvel täiendust, oli suuresti Kaarli loodud. Keskkooli suubusime küll juba kümmekonna komsomoli kuulujaga, kuid need olid enamalt jaolt tulnud teistest koolidest. Uus värbamiskampaania toimus juba teisiti, pigem veenmise teel – rikute oma elu, teete vanemate ja kooli mainele kahju. Kaarli vastus sellele üleskutsele kollaboreeruda oli “ei”, mida ta ka avalikult ütles, tehes sellega tee lahti ka teistele eemale hoida soovijatele.

Tahtes ajaloo vastu ausaks jääda, tuleb nentida, et Kaarel sai lõpuks siiski komsomoli. Seda sõjaväes, kusagil põhjapöörijoone taga, asi tehti vist ilma temalt küsimata lihtsalt ära. Eks ta ise tea täpsemalt. Kuid võib-olla ei olnud seal kellelegi enam midagi tõestada.

Kooli- ja ülikoolipäevil käis Kaarliga alati kaasas muusika. Kuigi oli laste muusikakoolis viiulit õppinud, eelistas ta teisi pille – domrat, Hiiu kannelt, mandoliini. Kuid repertuaar, mida ta eelistas ja järjekindlalt esitas, erines paljugi tollal tavaks olnust. Põhimõtteliselt oli neid laule kolme laadi – ärkamisaegsed rahvuslikud laulud (saanud alguse tema seletamatust armastusest Karl August Hermanni vastu), modern-lööklaulud 1930. aastatest (arvatavalt Amor Trio ja onu mõju) ja Viidingu-Rätsepa repertuaar. Ja kõiges selles oli tugev annus otsekohesust ja selgemõttelisust, pilk ikka publikul, ilma pahupidi silmadeta.

See tähendas, et tollased peod, aga ka väljasõidud, matkad, laagrid möödusid nende laulude saatel ja ühendasid seltskonda. Meie jaoks oli see paljuski laulva revolutsiooni eelõhtu, hinge ja vaimu jaoks võib-olla isegi revolutsioon ise. Uues ja Vanas Pälsonis said üldlaulduks “Kartuliõis”, “Mustlased kui mängivad...”, “Eestimaa, su mehemeel...”, “Vanamehe laul”, “Me mõtted on priid” jne. Kui mitte midagi muud, siis vähemalt see, et Eesti hümn on see, mis ta on, mitte aga “Mu isamaa on minu arm”, nagu paljud millegipärast arvasid, sai meile tänu Kaarlile selgeks.

Marek Strandberg, mõttekaaslane

Kaarel on keskkonnaarukas inimene. Kindlasti ka tundlik, kuid alati ümbrust ja loodust mõistev ja arvestav. Seda veidram on lugeda võrgus vohavaid anonüümarvamusi ja kurje telefonikõnesid otsesaadetesse vaat et Kaarli kui ühe koletuma kannibali ja kõige kurja juure kohta. See tunne on mullegi tuttav, kui pärast millestki kirjutamist ja arvamuse avaldamist asub hordide viisi tarku lahkama su oletatavat psühholoogilist portreed... Ja siis veel lähevad kõik need Tarandid sassi. Sellise hoiaku talumine nõuab tolerantsi ja rahulikku meelt, mida ärritunud sageli ülbuseks tituleerivad.

Mulle on hakanud paistma, et iseseisvus ja omapäi toimimine on see, mis teatud publikut kohe koledasti marru ajab... Kui teaks vaid, miks. Nende kahe omaduse puudumist Kaarlile ette heita ei saa, mis aga ei tähenda, et ta ei oleks teistega arvestav. Vastupidi, kurjustavate kritiseerijate meeled on sageli petlikud ning nad pommitavad oma mürgisõnumitega inimest, kes mõistab neid enam kui mesimagusalt eimillestki kõnelevad näilised sõbrad ja kaasaelajad. Selline on minu mulje.

Omapärane ja kummaline on kõrvalt jälgida erineva rahva kahtlustusi, nagu osaleks Kaarel või keegi nende suguvõsast või koguni nad kõik kokku pidevalt mingites macchiavellilikes vandenõuskeemides. Ütleks ta kohta nüüd äraostmatu, mõjuks see lähiajalugu silmas pidades ehk solvanguna, aga pigem on see ikkagi sõltumatus.

Ta on hea mõttekaaslane... Isegi väga hea, mis loomulikult ei tähenda, et oleksime temaga nüüd kõiges lõpuni sama meelt, kuid me vaidlused ja arutelud pole iialgi lõppenud teravas konfliktis. Kurvastuseks neile, kes arvavad olevat Kaarlit siin-seal jälle häguste silmadega õlleklaasi kummutamas näinud, olgu öeldud, et aastate jagu on talle ehk kangeimaks joogiks olnud kuum tee.

Urmet Kook, Päevalehe arvamustoimetuse juhataja

Kui ma vaatasin pilti, mille kolmapäevane Postimees pani Kaarliga tehtud intervjuu juurde, tundus midagi valesti olevat. Aga mis, ei saanudki kohe aru. Kui Kaarel tööle jõudis, siis mõistsin küll. See oli muldvana pilt, kui kasutada ajakirjanduslikku ajaarvamist. Kui pildil olid Kaarlil tumepruunid juuksed, siis tegelikult on ta juba päris hall. Vaat siis, mida neli aastat tööd ajalehes ühe inimesega märkamatult teeb!

Kaarel on päikesepoiss ja Joosep Toots ühes isikus. Ta on helge loomuga, aga ka riukaid täis. Karlutt, nagu Vello Salo ikka armastab ta kohta öelda. Ta on loojanatuur, kes pakatab ideedest, kuid kellele ei meeldi teha rutiinseid töid. Selles mõttes on ta Sirpi juhtima mineku suurim küsimärk, kuis tuleb ta toime uue ametiga kaasneva administreerimistöö kasvuga. Üldisest visioonist ja headest ideedest tal kindlasti puudust ei tule, selles veendusin ma temaga neli aastat kõrvuti töötades küll ja küll.

Kaarel armastab provotseerida. Aga erinevalt paljudest teistest on tal seda tehes ka sügavam sisu taga. Võtame kas või selle kuulsa ristilipu idee, mille pärast teda isegi sõprade seas nahutati, nii et vähe polnud. Mis oli selle arutelu tulemus? Inimestele meenus, et vahepeal lausa häbenema hakatud sinimustvalge on neile ikka väga kallis – vaadake kas või Eesti jalgpalli rahvuskoondise mängudele kaasa elajaid või vabariigi aastapäeva paraade.

Kaarli Päevalehest lahkumise kohta on mul kahetised tunded. Ühelt poolt on mul muidugi kurb meel, sest leht ei jää ilma ainult heast kirjutajast, vaid ka heast kolleegist. Tõsi, esimese probleemi jaoks on ka leevendus – Kaarel on lubanud ka uues ametis jääda Päevalehele regulaarselt kolumneerima. Teisalt on mul ta mineku üle ka hea meel: eks see ole ka tunnustus kogu arvamustoimetusele, kui üks meie seast saab Eesti juhtiva kultuurimeediumi etteotsa. Ka on mul hea meel Sirbi pärast, sest kindlasti jätkab Kaarel kõike seda head, mida tegi siiani Mihkel Mutt, aga ta toob kindlasti juurde ka värskeid ideid. Sõnaga: lugege Sirpi!

Kaarel Tarand

•• Sündinud: 20.09.1966

•• Õppinud: Tallinna 21. keskkoolis ja Tartu ülikoolis (eesti filoloogiat ja sotsiaalteadusi)

•• Töötanud: haridusministri nõunikuna 1996, ajakirja Luup toimetajana 1996–99, valitsuse pressibüroo direktori ja pressibüroo nõunikuna 1999–2002, Eesti Päevalehe arvamustoimetajana 2002–2005

•• Abielus, 3 last