Loomad kunstis ja taldrikul

Kunstimuuseumis avati rahvusvaheline retrospektiiv loomateemalisest kunstist Animalistika-näitusel ripub elukutseliste angerja-mõrtsukate grupipilt!

Reedel avati Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones Toompeal massiivne animalistikanäitus, mis demonstreerib loomade kujutamist kunstis Eesti, Lääne-Euroopa, Venemaa ja Ida-Aasia maalis, graafikas ja skulptuuris 17. sajandist kuni praeguseni välja.

Üldhariv ekspositsioon

Tegu on üldhariva ja ülevaatliku ekspositsiooniga, mida võib soovitada laupäeval perega välja tulnud palgaorjadele ja kooli- ning klassiekskursioonidele. Sest erinevalt moodsamatest väljapanekutest, mis nõuavad spetsiifilisemat haridust, on see kimbuke kunsti, paar-kolm erandit välja arvatud, ülidemokraatlikult koostatud realismi kaunimatest õitest, mis võimaldavad iga vitriini ja maali ees vaatajaile rõõm-sat ahhaa-elamust ja äratundmisrõõmu.

Ja see on tore. Kuskilt peab ju alustama uudismaa soolamist; kuidagi teisiti ei oska nimetada menetlust, mida vajab viimase viieteist aasta jooksul ilma rahvusliku kunstimuuseumita üles kasvanud põlvkond. Vaja on selge struktuuri ja jutuga lineaarseid tagasivaatenäitusi, mis viimases otsas teritavad oma pilku päris mitme sajandi taha.

Väärikas kunstiaines

Kõnealune pilguheit loomade kujutamisele tõendab, et kaugemal minevikus peeti neid väärikamaks kunstiaineseks kui nüüd. 17. ja 18. sajandi kunstis polnud harv loomade kujutamine suveräänsete vabade elus-

olenditena kuni nende ülla psüh-hologiseerimiseni välja 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse romantilistes portreemaalides. Veel 20. sajandi künniselgi kohtame koomilisi olustikumaale loomade omavahelistest asjatoimetustest kuskil nende endi mõnusas maailmas. Kuid 19. sajand muutis otsustavalt pilku, millega loomi vaadati. Industrialiseerimine ja massiline urbaniseerumine integreeris loomateemad teistesse stafaažidesse, mille peategelased olid inimesed ja masinate võit. Endistest peenelt portreteeritud modellidest said tühmid pudulojused “looduse krooni” majapidamises, kes nüüd mahtusid kaadrisse vaid statistidena, kompositsioonile massi ja kaalu andmiseks, karjasemeeleolu lisamiseks.

Loomadest sai inimeste iseseisvusetu atribuut, kulinaarne lisandus, jahisaak, natüürmort. See seletab muuhulgas, miks meie päevil on nii endastmõistetavaks saanud selliste maalide nagu Erik Haameri “Angerjapüüdjad” kaasamine animalistika näitusele. Loom ilmub meie päevil kaadrisse vaid toiduna või ei ilmu üldse. Kuid mingem siis juba lõpuni; Haameril on ju teinegi sama zoofoobiline maal – “Kalarappijad”, mis kuulub animalistika alla sama palju kui Jack The Ripper sotsiaaltöötajate ridadesse. Aga see selleks. Hea veel, et tapamajades konksu otsas rippuvaid rümpasid pole animalistika alla liigitatud. Olgu kuidas on – modernistlik aeg vaatab loomade peale peamiselt tarbijaliku, konsumeristliku pilguga. Muidugi kui ta üldse vaevub.

Siiski, siiski ... Paaril korral on sel näitusel loomakeha kasutatud ka ettekäändena julgemateks vormieksperimentideks. Ernst Jõesaar ja Edgar Viies on mõlemad omas ajas aretanud loomakehi modernistliku vormikultuuri abstraktsete tippude suunas ja teinud seda väga efektselt, laia žestiga. Ehkki ka neile võib “loomade julma kohtlemist” ette heita, võime siinkohal ometi tõdeda, et neid on ajendanud selleks kunst, mitte tühi kõht.