Keskel Anrike Piel, vasakul Shiriin ja paremal Lana. Hunter oma näoga pildil olla ei taha, ta kardab, et ta elu on ohus. Rahvusvahelist kaitset ta seni saanud ei ole. Foto: Rauno Volmar

Alates veebruarist said kolme kuu jooksul MTÜ Eesti Pagulasabi tugikeskuses kokku kümmekond naist. Mõnikord oli neid rohkem, teinekord vähem. Eesmärk oli väljendada end kunsti kaudu. Projekti eestvedaja on multidistsiplinaarne kunstnik Anrike Piel. Mööda maailma rännanud noore moefotograafi töö on viimastel aastatel aina enam keskendunud pagulaste aitamisele. Seda läbi kunsti, ala, mida ta kõige paremini tunneb. Loomingust on ta kõige raskematel hetkedel alati tuge leidnud.

New Yorgi moetööstuses koges kunstnik omal nahal, kui lihtsasti võidakse noort tüdrukut ära kasutada. Kes ei tahtnud maksta, kes manipuleeris millegagi, kes lubas nullida tema tuleviku moetööstuses. „Ja need 14-aastased modellid, kes peavad olema ühtäkki täiskasvanud... Isikliku kogemuse tõttu oli noorte naiste võimestamine mulle väga oluline teema,” sõnab ta. Paar aastat tagasi, jõuluööl, helistas talle kunagine korterinaaber New Yorgist ja küsis, kas Anrike tahaks temaga Liibanoni pagulaslaagrisse vabatahtlikuks tulla. Mõte langes viljakale pinnasele.

Paar aastat tagasi, jõuluööl, helistas talle kunagine korterinaaber New Yorgist ja küsis, kas Anrike tahaks temaga Liibanoni pagulaslaagrisse vabatahtlikuks tulla. Mõte langes viljakale pinnasele.

Anrike ütleb, et oli Liibanoni jõudes väga naiivne, poliitikast ei teadnud midagi. „Vanaema naerab ikka, et raske on uskuda, et ma tean, mida tähendab sõna „peaminister”,” muigab ta. Süürias toimuvat oli ta aga jälginud kasvava õudusega. „Tänapäeval on meil internet ja me saame sisuliselt live’is näha, mis seal toimub. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kehitavad õlgu? Olukorras, kus me oleme ajaloos juba näinud, kuhu sellised asjad välja viivad?”

Ta läks Beirutis asuvasse Shatila pagulaslaagrisse vabatahtlikuks. Ruutkilomeetrine ala, mis loodi 1949. aastal, mahutamaks 3000 Palestiina põgenikku, peab Süüria sõja tõttu pakkuma peavarju 40 000 inimesele. „See on slumm, rõve koht. Ma ei kujuta ette, kuidas keegi suudab seal elada, aga palestiinlastel ja süürlastel ei ole teist valikut,” kirjeldab Anrike.

Ruutkilomeetrine ala, mis loodi 1949. aastal, mahutamaks 3000 Palestiina põgenikku, peab Süüria sõja tõttu pakkuma peavarju 40 000 inimesele.

Kõige hullem on see, et midagi ei näi edasi liikuvat. „Nägin, kuidas üks umbes 90-aastane palestiinlanna lapselastel koolis järel käis. Ta oli umbes 20, kui ta laagrisse pandi, kindlasti lootis ta sealt ühel päeval pääseda. Nüüd sureb ta ilmselt sealsamas, olles näinud laagris üles kasvamas nii oma lapsi kui ka lapselapsi,” toob Anrike näite. Tagasi koju minna on neil inimestel peaaegu võimatu. Oma riiki nad usaldada ei saa. Millised oleksid üldse valikud?

Riigist lahkunud inimesi peetakse Süürias enamasti riigireeturiteks, ent lahkumiseks on selged põhjused, eelkõige oht elule. Paljud mehed on Süüriast põgenenud sõjaväekohustuse tõttu. Sellel ei ole mingisugust pistmist patriootlikkuse ja oma riigi kaitsmisega. „Kui sa ei lähe, pannakse sind vangi ja perekonda piinatakse või pereliikmed tapetakse. Kui lähed, pead hakkama teisi süürlasi tapma,” teeb Anrike ilustamata kokkuvõtte.

Anrike Piel ütleb, et on Euroopa riikide poliitikas pettunud.„Kui Euroopa, kus elab üle 500 miljoni inimese, võtaks juurde paarsada tuhat inimest, tähendaks see peamiselt seda, et noored tüdrukud, nagu näiteks Lana, saaksid tuleviku.”
Foto: Rauno Volmar

Shatilas oli Anrikel ligemale sada 12–90-aastast õpilast, kellele ta iga päev inglise keelt õpetas. Peale selle tegeles ta loomeprogrammiga, mille eesmärk oli inimesi aktiveerida. Ühel päeval anti õpilastele ülesanne joonistada teemal, kust nad tulevad. Tulemus sööbis mällu. „Peaaegu igal õpilasel oli ette näidata pilt, mis kujutas kedagi nutmas. Seal olid hauad, pommid…”

Mullu augustis läks Anrike uuesti vabatahtlikuna pagulasi abistama, sedapuhku Kreekasse ühte väiksemasse laagrisse, mida kohalikud kutsuvad Hiltoniks. „Seal on väikesed karavanid, kus inimesed elada saavad. Nad ei pea olema telkides vihma käes,” põhjendab Anrike sellist hüüdnime. Naistel ei ole laagris aga mingit tegevust. Lihtsalt ringi jalutada pole turvaline.

Laagri kunstiprojekti toimumiskohaks sai üks karavan. Iga päev üritas sellesse väiksesse ruumi trügida ligi 50 inimest.

Laagri kunstiprojekti toimumiskohaks sai üks karavan. „Iga päev üritas sellesse väiksesse ruumi trügida pea 50 inimest. See oli vahva, sest kui tüdrukud tuppa astusid, rääkisime ikka igapäevaasjadest: meigist, kuttidest. Ja tantsisime,” kirjeldab Anrike. Et lootust säilitada, on hetked, mil saab olla lihtsalt tavaline tüdruk, laagri naistele eluliselt olulised.

Möödunud aasta lõpul tuli koostöös MTÜ Eesti Pagulasabiga mõte teha kunstiprojekt ka siinsete pagulasnaistega. Pagulasabi tegevust oli Anrike juba mõnd aega jälginud. „Nad teevad Liibanonis nii head tööd! Naistega valmistatakse koos riideid, mehed renoveerivad mööblit. Sellest on tehtud äri, muidu telkides elavad inimesed saavutavad selle abiga mingisugusegi iseseisvuse. Ja see võikski ju humanitaarabi eesmärk olla,” arvab ta.

Veebruari lõpus algasidki kolm kuud kestnud töötoad. Neid tegi Anrike ise, mentoriks Nigeeriast pärit moekunstnik Dami Adeyemi, abiks tuli muu hulgas ka Pariisi moešõudel töötanud jumestuskunstnik Ellen Walge. Nädalavahetuseti said naised kokku, valmistasid riideid, läbisid meigikoolituse. Räägiti kunstnikest ja lugudest, mis peituvad kunstiteoste taga. Visandati storyboard’e ja filmiti videoid.

Midagi nii argist nagu ühistransport võib Shiriini (ees vasakul) ja Lanat (paremal) väga kurvastada. Mõni kaassõitja ei lase neid enda kõrvale istuma, mõni solvab. Seda kõike ilma igasuguse põhjuseta. Anrike Piel (taga) sellist käitumist ei mõista.
Foto: Rauno Volmar

Projekti peamine eesmärk oli pakkuda psühholoogilist ja sotsiaalset tuge, võimestada osalejaid. Videod aitavad ka teadlikkust kasvatada. „Me näeme pagulasi piltidel pagulaslaagrites, aga need ei ole ju naturaalsed jäädvustused keskkonnast, kus need inimesed üles on kasvanud. Need olud ei ole kellegi jaoks normaalsed,” leiab Anrike.

Projekti käigus valminud videotest on YouTube’is nähtav näiteks süürlase Lana Ahmedi „Unveiled Heart”. On keeruline külmaks jääda, kui vaadata video tegemise ajal 13-aastase neiu tööd. „Ühel hetkel oled sa õnnelik tüdruk lõbustuspargis. Järgmisel hetkel ärkad üles ja avastad end metsast. Mitte kedagi teist ei ole ja sul on hirm. Kas õnnelik aeg oli vaid uni?” küsib Lana.

Anrike ütleb, et Eestis on palju paanikat nähtamatu vaenlase pärast, ent tegelikult võiks eestlane olla hoopis uhke selle üle, et on andnud uue võimaluse väga rasketest oludest tulnud inimestele. „Lana käib koolis, teeb filme, meil on vahva. Ta on olnud samas olukorras kui need inimesed, keda ma Liibanonis ja Kreekas olen näinud. Miks ei võiks Lanast ühel päeval saada Hollywoodi näitlejanna?” mõtiskleb Anrike