Lumeonnis ööbinud kiidavad hommikul värsket enesetunnet
Ühe korraliku, kahele inimesele mõeldud onni peale kulub terve talvepäev, mitu paari lumest korpas käpikuid, labidas ja suur hunnik lund. Kõigepealt valige tasasem plats ja joonistage lumele soovitud suurusega ring. Eriti ilusa ja ühtlase ringi saab suusakepiga mõõtes. Tallake ringi sisse jääv lumi kinni.
Edasi ajage kokku inimesekõrgune kuhi lund (1,5–2 m) ja patsutage see kõvasti kinni. Külgedele ja tippu võiks torgata 30 cm pikkusi puuoksi – nii paksud peaksid jääma onni seinad ja lagi. Oksad annavad märku, et hiljem seestpoolt kaevates onni seina kogemata auku ei uuristaks.
Nüüd võib lumekuhja neljaks tunniks seisma jätta, et seinad tugevaks muutuksid. Ja siis kaevama! Kui on plaan onnis ööbida, võiks ukseava parajasti nii suure uuristada, et sealt käpuli läbi mahuks: väikese uksega onn jääb soojem. Samal põhjusel tasub “voodi” osa maapinnast kõrgema ehitada, nii et sissepääsuauk asuks allpool magamisaset. Tõelised karukütid katavad magamisaseme kuuseokstega.
Oksad torgatakse otsapidi lumevoodisse, hästi tihedalt üksteise kõrvale – külma pinna ja kuuseokste vahele jäänud õhk on hea isolatsioonimaterjal. Ukse võib sulgeda suure lumetükiga. Eriti uhke “klaasist” ukse saab lahti lüüa mõnest jäätunud veekogust. Et onnis ikka õhku jaguks, uuristatakse lakke väike õhuauk, mida saab vajadusel suusakepiga sulgeda. Hapniku hulka kontrollitakse põleva küünlaga.
Ohutusnõuete kohaselt peaks varingu puhuks onnis labida käepärast hoidma.
Lumeonnis on alati soojem kui väljas, samuti peab see hästi tuult. Magada tasuks kindlasti talveriietes ja külmapidavas magamiskotis. “Hea värske tunne,” kiidavad need, keda külm hommikuks ära pole võtnud. Pealegi
on lumeonn küünlavalgel imeilus.
