"See, et töötan laste ja noortega, on minu missioon. Mulle väga meeldib häälest ära pilli helisema panna," ütleb Lydia Rahula. Foto: Kristjan Järv

Detsembri keskpaigas, lauluisa Gustav Ernesaksa 110. sünniaastapäeval jagati Estonia kontserdisaalis stipendiume. Ernsesaksa fondi peapreemia pälvinud Tallinna poistekoori juht Lydia Rahula ütleb, et Ernesaks oli eesti rahvale suur kingitus. Hea haldjas, keda jätkus igale poole.
Mida tähendab Gustav Ernesaks meie kultuuriloos? Kas tema fenomeni mõistavad ka lapsed ja noored?
Olen õnnelik, et olen saanud kasvada koos Ernesaksa lauludega. Ta oli üks minu lapsepõlve lemmikautoreid. Meie teed viisid kokku laulupidudel koori juhatades, aga ka näiteks Eesti rahvusmeeskoori kolme põlvkonna kontsertidel. Seal laulsid meeskoor, RAM-i poistekoor ja selle ettevalmistuskoor. Olin tol ajal RAM-i poistekoori koormeister. Ernesaks oli eesti rahvale suur kingitus ja hea haldjas, keda jätkus igale poole. Koorilauljatele on ta tuntud oma loomingu kaudu, kogu eesti rahvale kui suure ja sooja inimese sümbol.
Tänased noored tunnevad Ernesaksa kohe ära, kui küsin skulptuuri kohta lauluväljakul. Muusikaõpetajana tutvustan tema pärandit lootuses, et tema isik ja nimi on igikestev. Ernesaksa laulud ongi nagu nakkushaigus, mille peame kõik läbi põdema alates „Rongisõidust” kuni lauluni „Mu isamaa on minu arm”.

Avalehele
2 Kommentaari