Ma armastasin näitlejannat
Inglise poiss Hugh Grant pandi paari järjekordse ameeriklannaga
Sõpruses linastuv romanti-line komöödia "Notting Hill" jätab hea tunde, vaata-mata sellele, et supertähte kehastav Julia Roberts pole suurem asi näitleja.
Eriti hea on seda filmi muidugi vaadata neil, kes omal nahal teavad, mis tunne on näitlejannasse armunud olla. Aga närvi kõdi-tamiseks piisab täitsa ka sel-lest tundest "et sind armastab üks, aga sina teist" ja et õnnis tasakaal kahe inimese vahel on harv tekkima. Asjahuvilistele jääb lisaks veel ka rõõm vaadata, kui-das see kellavärk ekraanil tööle on pandud – nii, et lugu jätab võimalikult paljudele tunde, et film räägib just temast.
Vaataja ei pettu
Kultusfilmi "Neli pulma ja üks matus" meeskond mängib siin kõigiti tuttavlikkusele. Seesama Hugh Grant sama stsenaristi, operaatori ja produtsentidega – vaataja teab juba ette, mis teda kinos ootab. Ja ta ei pea pettuma. Nagu "Neljas pulmas" saavad kokku inglise poiss ja ameerika tüdruk.
"Notting Hill" kinnitab, et üks publiku tunnetele panust tegev lugu peab olema parajalt eriline (et haaraks jälgima) ja tavaline (et paneks uskuma, samastuma). Juhtub nimelt see, et Beverly Hillsi filmistaar armub Notting Hilli nurgata-gusesse raamatupoodnikku.
Usutavuse põhimõttest lähtub ka peaosatäitjate paari valik. Ebatavalisem, kaunima ja arukama näoga, ühesõnaga kättesaamatum näitlejanna võiks seesuguse armuloo seada publiku sil-mis kahtluse alla. Aga Ro-berts on veenvalt tavaline.
Granti samastab publik selle inglise lontutüübiga, keda ta filmist filmi on ke-hastanud. Tema puhul töö-tab siin Robertsiga võrrel-des vastupidine efekt: Gran-ti briti aktsent, siniverelise väljanägemine ja maneerid hoiavad tema raamatu-poodnikul mõjumast igava naabrimehena.
Kui Roberts varbad sisse-poole Granti juurde tuleb, Chagalli maal näpus, män-givad mõlemad nii võltsilt, et seegi tundub lõpuks taot-luslik: palju me siis oma elu pöördehetkedel näitlejameis-terlikud suudame olla?!
Naljakohad on ses filmis palju paremini mängitud kui paksud armastusstsee-nid, mida hoiavad üleval saatelaulud ja muusikavi-deote keelde viidud pildila-hendus.
Mida film edasi, seda enam müüakse romantilise komöödia zhanri linateoseid läbimõeldud paketis saate-muusikaga. Kui oled mõnd filmilaulu kuulnud, lähed linateost vaatama, misjärel ostad ka plaadi...
Videopildikeel murrab üha enam filmidesse sisse. Noor rezhissöör Roger Mic-hell on reklaam- ja muusika-klippide taustaga. Filmi kõrghetked on seekord pub-liku rõõmuks lavastatud duubelvariandis: filmis is-tub laulu "When You Say Nothing At All" ajal par-gipingil Hugh Grant, Ronan Keatingi hiti videoklipis istub samal pingil laulja ise.
Kõverad näitlejanäod
Filmi nauditavam pool on hea inglise huumori vaimus dialoog ja briti kõverad näitlejanäod – millised ka-raktereid tabavad tüübid! Selles Granti sõprade-sugu-laste ringis on kõik omal kombel õnnetud, aga koos moodustavad nad zhanripuh-talt end õnnelikult tundva sõbraliku ringi. Kui see kamp lõpuks autosse istub ja Robertsile järele kimab, kisub film korraks küll "Itaallaste uskumatuteks seiklusteks Venemaal". Aga eks multirahvuslik naligi kuulu müügiedu eeltingi-muste juurde.
"Neli pulma ja matus" oli küll vahedam komöödia, kuid "Notting Hilli" võib hinnata vaid peategelas-paarile mõistetava paroo-liga: "Oli sürr, aga täitsa tore!"
NOTTING HILL (Suurbritannia, 1999)
Stsenarist: Richard Curtis
Rezhissöör: Roger Michell
Peaosades: Julia Roberts ja Hugh Grant
kinos Sõprus
