Maailma suurim laste- ja noorteteatrite festival tõestab, et lasteteater pole teisejärguline täiskasvanute teater

Taanist Aprilfestivalilt on Eestisse jõudnud üks laineid löönud näidend, aga just seal saab laiema pildi sellest, millist teatrit lastele pakutakse.

„I’m a sucker for stories and fantasy. It’s escaping from real life,” põhjendab armastust lasteteatrite vastu Tony, kogenud festivaligurmaan. Lood, fantaasia ja reaalsest elust põgenemine, pole paha? Aeg ja koht: aprilli esimene nädal, Taani, Hjørring, maailma suurim lastele ja noortele mõeldud teatrifestival Aprilfestival.

Festival, kus enam kui sada teatritruppi andsid üle 700 etenduse, väärib tähelepanu ka Eesti kontekstis. Kõigile, kelle eriala on teatriga seotud, on oluline näha teatripilti laiemas kontekstis. Seda eriti olukorras, kus laste- ja noortelavastused kipuvad jääma teatripildi sellesse ossa, mis kannatab kohati ikka veel alaväärsuskompleksi all. Nii mõnigi kord peetakse neid täiskasvanutele mõeldud teatri kõrval olemuselt teisejärguliseks (arusaam, mis küll juba muutub). Taani, kus lasteteatriga tegeleb palju kollektiive, on hea koht, kus tutvuda eri fookusega ja eri žanrites lavastustega.

Aprilfestivali ja Eesti seose kohta on näide kohe käepärast. Kümme aastat tagasi külastas Aprilfestivali praegune Ugala turunduse ja avalike suhete juht Mari Nurk. Tema kaudu jõudis sealt Eestisse Heinrich Christenseni näidend „Moraal”. Marika Palmi lavastatuna pälvis see 2017. aastal Salme Reegi nimelise auhinna ja on siiani Ugala mängukavas.

Kuigi festivalil osalevad põhiliselt Taani trupid ja vaid paar külalist välismaalt, on osalejate hulgas meie publikule tuttavaid nimesid. Näiteks sel aastal Aprilfestivalil viie lavastusega esinenud teatritrupp Batida mängis möödunud sügisel Eestis nii NAKS-i festivalil kui ka Piip ja Tuut Teatri festivalil.

Lavastusi ja tekste, mida loodaksin Eestis kohata, nägin ka sellel Aprilfestivalil. Samuti lavastusi, mis olid nii tüütud, et ei jäänud üle muud kui meeleheitest (võimalikult vaikselt) hambaid kiristada. Väikese Eesti esindusega (ASSITEJ Eesti keskuse juhatuse liige Reeli Lonks ja Eesti lavastuskunstnike liidu esimees Inga Vares) jõudsime vaadata vaid ligi veerandsada etendust. Minu jaoks oli ülemine piir viis etendust päevas, ehkki ajaliselt olnuks võimalik vaadata umbes kaheksa.

Aprilfestival on kadestusväärselt hästi korraldatud. 1971. aastast peetav festival toimub Taanis iga kord ise piirkonnas. Võõrustajaks kandideeritakse hoogsalt ning välja valitud asulad teevad festivaliga tõhusat koostööd. Üks näide: kui väliskülalised nägid, et paljude poodide ees on festivali plakatid, üllatas neid, et poed seda lubavad. Festivali korraldajad täpsustasid, et mitte ainult ei luba, vaid maksavad ise võimaluse eest festivali reklaamida.

Seda, mida festivali toimumiskoht vastu saab, pole sugugi vähe. Festival toob tohutult külalisi, kes täidavad nädala jooksul öömajad, ostlevad ja käivad söömas ehk jätavad toimumiskohta raha. Eelkõige tähendab festival läbilõiget kõigest, mis Taani noortele mõeldud teatris parasjagu toimub. Kogu see rõõm tuuakse tasuta koju kätte. Nii on võimalus jõuda kõigi lasteni (festivali esimeses pooles toimuvad n-ö suletud etendused konkreetsetele koolidele), mitte ainult nendeni, kellel on paksu rahakotiga kultuurihuvilised vanemad. Aprilfestivali lavastustest saab iga kord osa ligikaudu 25 000 last. Festivalil võivad osaleda kõik Taani professionaalsed trupid, eelvalikut ei tehta.

Festivali logistika ajaks hulluks ükskõik millise festivalihundi. Korraga võib alata 15 etendust, seega on üsna lihtne sattuda suvalisele etendusele. Üks pika staažiga festivaliline meenutas, kuidas ta kord saali maha istus, et vaadata lavastust robotitest. Vähemasti nii ta arvas, ehkki ei saanud üldse aru, kuidas puutuvad asjasse need kaks eeslikujulist käpiknukku laval. Kõik oli taani keeles ka, mine tea, äkki on väga sügavamõtteline alltekst... Mõistagi oli ta lihtsalt vales kohas.

Kuigi sotsiaalsed teemad tulevad tasapisi ka Eesti noortele mõeldud teatripilti, siis mind pigem üllatas, kui tugevalt need Taanis esile tõusid. Jällegi üks näide oleks inimõigusi käsitlev nukulavastus „To BE”. Sisu võib üsna ammendavalt kokku võtta nii: hambahari ja kollane pesukäsn armuvad, ümbritsevad nende suhet ei mõista, nii et paarike peab kodumaalt põgenema. Uues kohas taotlevad nad asüüli, edasi satuvad võitlusse naiste ja meeste võrdse palga nimel ning lõpuks hambahari sureb. Jah, vabandust, see reedab nüüd lõpu kõigile, kes peaksid seda lavastust mingitel asjaoludel kunagi kuskil nägema. See oli ühtlasi lavastus, mida tegelikult ise ei soovitaks, sest ta täidab üsna üheselt eelkõige hariduslikku eesmärki, aga paraku kannab sellest palju vähem kunstilist taotlust.

Lavastus „Suvi, mil mu isast sai gei” räägib just sellest, millest pealkirigi. Või nimetagem hoopis tantsulavastust „No Sex – a World of Gender”, kus neli eri rahvusest tantsijat tantsivad läbi kõikvõimalikud soolisuse ja seksuaalsuse vormid. Teismeeas publik oli vaimustusest rõngas ja huilgas, mis oskas. Ausalt öeldes mina ka, sest see oli muljetavaldav näide, kuidas olulist teemat käsitletakse suurepärase kunstilise kvaliteediga. Tavaliselt järgneb sellele lavastusele ka töötuba, mis ühendab interaktiivsed tagasisidevõimalused füüsilise liikumisega.

Omaette kogemuse pakuvad Aprilfestivalil ruumid, kus etendusi mängitakse. Hjørringis kasutati klassiruume, spordi- ja aulasaale, andes laste jaoks nendele ruumidele igaveseks teistsuguse tähenduse. Ühte tennisehalli hiiglaslikku ruumi oli paigutatud järjest kuus (sic!) lava. Päeva jooksul toimusid etendused järgemööda neil kõigil, nii puudus tarvidus lava pidevalt maha võtta ja uuesti üles panna. Praktiline põhjus, aga vaatajale ühtlasi ka huvitav ruumikogemus, sest ühele etendusele minnes sai heita pilgu ka teistele maailmadele.

Kõik festivali lavastused, mõistagi mittesõnalised välja arvatud, on taani keeles ja ilma tõlketa. Nii et minu jaoks täitis see ka uutmoodi vaatamisharjutuse ülesannet. Olen siiani sattunud teatrifestivalidele, kus on pakutud ingliskeelset sünkroontõlget, subtiitreid või antud näppu lavastuse üksikasjalik kirjeldus. Nagu arvata võib, läheb võõrast keelt kuulates rohkem tähelepanu teistele detailidele. Seega oli taanikeelsete lavastuste puhul ühtäkki teravdatud pilk näitlejate miimikal ja kehakeelel, stsenograafial, valguskujundusel (kui ruum seda võimaldas, teinekord kujundas valguses lihtsalt aknast paistev päike), helikujundusel, publikuga suhtel jne. Muidu on need ühe terviku osad, nüüd olid sageli ainsad haagid, millest haarata.

Igal juhul jagan aastatega üha enam seda lasteteatrivaimustust, millest räägib Niclas Malmcrona tänase kultuurilisa intervjuus. On tugevalt puudutavaid lugusid, on uuenduslikke ja loomingulisi tehnilisi lahendusi, rääkimata erakordselt sõbralikest ja avatud inimestest. Kuri inimene üldiselt lastele teatrit ei tee, tundub mulle. Ja lõppude lõpuks: kui lavastus ikka väga halb on, siis vähemalt on ta enamasti lühike. Teiseks vaatuseks ei pea tagasi minema, sest teist vaatust lihtsalt ei ole.

Kõige pisemate jaoks oli võimas beebiooper

Aprilfestivali väliskülalistele enim huvi pakkuvate etenduste seas oli ooperilavastus beebidele. Den Jyske Opera „HeartBeati” (autorid Sam Glazer ja Zoë Palmer) sihtgrupp on lapsed vanuses 0–2,5 aastat.

Teost esitavad kaks lauljat ja kaks instrumentalisti. Valgetes toonides kujundatud ruum on kaetud eri tekstuuriga kangastega, et lapsed, kelle puhul keskendumine pole ilmselgel põhjusel (sest nad on beebid) just suurimaid tugevusi, võiksid muusika kuulamise ajal mõnuga ümbritsevat nätserdada. Nähtud etendusel paistsid beebid olukorraga igati rahul olevat. Ja mitte ainult nemad, vaid ka täiskasvanud, sest beebiooperi puhul pole muusika koha pealt allahindlust tehtud.

Den Jyske Operas juba aastaid lasteoopereid produtseerinud Birgitte Holt Nielsen selgitas Eesti Päevalehele lavastuse fenomeni. Kogemus on oluline, nii väikeste laste puhul tuleb täpselt teada, kuidas lavastust üles ehitada. „Me alustame lavastust „HeartBeat” väga rahulikult, linnuhäältega. Ruumi ja häältega peab saama tasapisi harjuda, sest väikeste laste jaoks on igasugused järsud muudatused stressirohked. Muusika muutub järk-järgult võimsamaks,” kirjeldas Nielsen. Ooperilauljad laulavad viimaks täiel võimsusel. Seda ei pea sugugi kartma, kinnitas ta. Oluline on lihtsalt teekond, kuidas lavastuse jooksul selleni jõutakse.

Suur osa on ka ruumil. Lava on ehitatud saali keskele, selle ümber on istumiseks ja katsumiseks palju eri sorti materjale. Lapsed võivad vabalt liikuda, sageli ukerdavadki pisut suuremad ruumis liikuvatel lauljatel kambakesi sabas. Seejuures peavad etendajad olema alati valmis improviseerima, mis on klassikalistele muusikutele omakorda väga hea harjutus. „Me ei pea täiskasvanutele mõeldud lavastuste tegemist prestiižsemaks kui lastele etendamist. Ka selle lavastuse esitajad teevad hea meelega kaasa mõlemas,” ütles Nielsen. „Ma olen ise teinud muusikatöötube emadele ja beebidele. Olen näinud, mis lastele sobib, ja ka seda, kuidas muusika emasid ja beebisid ühendab. See on võimas jõud.”

Aprilfestival 2019

1.–7. aprillil Taanis Hjørringis