Aprilfestivali külalistele pakkus erilist huvi beebidele mõeldud ooperilavastus „HeartBeat”. Foto: Den Jyske Opera

„I’m a sucker for stories and fantasy. It’s escaping from real life,” põhjendab armastust lasteteatrite vastu Tony, kogenud festivaligurmaan. Lood, fantaasia ja reaalsest elust põgenemine, pole paha? Aeg ja koht: aprilli esimene nädal, Taani, Hjørring, maailma suurim lastele ja noortele mõeldud teatrifestival Aprilfestival.

Festival, kus enam kui sada teatritruppi andsid üle 700 etenduse, väärib tähelepanu ka Eesti kontekstis. Kõigile, kelle eriala on teatriga seotud, on oluline näha teatripilti laiemas kontekstis. Seda eriti olukorras, kus laste- ja noortelavastused kipuvad jääma teatripildi sellesse ossa, mis kannatab kohati ikka veel alaväärsuskompleksi all. Nii mõnigi kord peetakse neid täiskasvanutele mõeldud teatri kõrval olemuselt teisejärguliseks (arusaam, mis küll juba muutub). Taani, kus lasteteatriga tegeleb palju kollektiive, on hea koht, kus tutvuda eri fookusega ja eri žanrites lavastustega.
Taani laste lemmiksöök on ketšupiga spagetid. Lausa nii lemmik, et just sellest räägib Eestiski käinud Batida üks legendaarsemaid lavastusi „Spaghetti”.
Foto: Ditte Valente

Aprilfestivali ja Eesti seose kohta on näide kohe käepärast. Kümme aastat tagasi külastas Aprilfestivali praegune Ugala turunduse ja avalike suhete juht Mari Nurk. Tema kaudu jõudis sealt Eestisse Heinrich Christenseni näidend „Moraal”. Marika Palmi lavastatuna pälvis see 2017. aastal Salme Reegi nimelise auhinna ja on siiani Ugala mängukavas.
Kuigi festivalil osalevad põhiliselt Taani trupid ja vaid paar külalist välismaalt, on osalejate hulgas meie publikule tuttavaid nimesid. Näiteks sel aastal Aprilfestivalil viie lavastusega esinenud teatritrupp Batida mängis möödunud sügisel Eestis nii NAKS-i festivalil kui ka Piip ja Tuut Teatri festivalil.
„To BE”
Foto: pressimaterjalid

Lavastusi ja tekste, mida loodaksin Eestis kohata, nägin ka sellel Aprilfestivalil. Samuti lavastusi, mis olid nii tüütud, et ei jäänud üle muud kui meeleheitest (võimalikult vaikselt) hambaid kiristada. Väikese Eesti esindusega (ASSITEJ Eesti keskuse juhatuse liige Reeli Lonks ja Eesti lavastuskunstnike liidu esimees Inga Vares) jõudsime vaadata vaid ligi veerandsada etendust. Minu jaoks oli ülemine piir viis etendust päevas, ehkki ajaliselt olnuks võimalik vaadata umbes kaheksa.
Aprilfestival on kadestusväärselt hästi korraldatud. 1971. aastast peetav festival toimub Taanis iga kord ise piirkonnas. Võõrustajaks kandideeritakse hoogsalt ning välja valitud asulad teevad festivaliga tõhusat koostööd. Üks näide: kui väliskülalised nägid, et paljude poodide ees on festivali plakatid, üllatas neid, et poed seda lubavad. Festivali korraldajad täpsustasid, et mitte ainult ei luba, vaid maksavad ise võimaluse eest festivali reklaamida.
Teater Patrasketi „Pinocchio” oli üks huvitavama visuaaliga lavastusi Aprilfestivalil.
Foto: Søren Meisner

Seda, mida festivali toimumiskoht vastu saab, pole sugugi vähe. Festival toob tohutult külalisi, kes täidavad nädala jooksul öömajad, ostlevad ja käivad söömas ehk jätavad toimumiskohta raha. Eelkõige tähendab festival läbilõiget kõigest, mis Taani noortele mõeldud teatris parasjagu toimub. Kogu see rõõm tuuakse tasuta koju kätte. Nii on võimalus jõuda kõigi lasteni (festivali esimeses pooles toimuvad n-ö suletud etendused konkreetsetele koolidele), mitte ainult nendeni, kellel on paksu rahakotiga kultuurihuvilised vanemad. Aprilfestivali lavastustest saab iga kord osa ligikaudu 25 000 last. Festivalil võivad osaleda kõik Taani professionaalsed trupid, eelvalikut ei tehta.
Festivali logistika ajaks hulluks ükskõik millise festivalihundi. Korraga võib alata 15 etendust, seega on üsna lihtne sattuda suvalisele etendusele. Üks pika staažiga festivaliline meenutas, kuidas ta kord saali maha istus, et vaadata lavastust robotitest. Vähemasti nii ta arvas, ehkki ei saanud üldse aru, kuidas puutuvad asjasse need kaks eeslikujulist käpiknukku laval. Kõik oli taani keeles ka, mine tea, äkki on väga sügavamõtteline alltekst... Mõistagi oli ta lihtsalt vales kohas.
Beebiooper
Foto: Den Jyske Opera

Kuigi sotsiaalsed teemad tulevad tasapisi ka Eesti noortele mõeldud teatripilti, siis mind pigem üllatas, kui tugevalt need Taanis esile tõusid. Jällegi üks näide oleks inimõigusi käsitlev nukulavastus „To BE”. Sisu võib üsna ammendavalt kokku võtta nii: hambahari ja kollane pesukäsn armuvad, ümbritsevad nende suhet ei mõista, nii et paarike peab kodumaalt põgenema. Uues kohas taotlevad nad asüüli, edasi satuvad võitlusse naiste ja meeste võrdse palga nimel ning lõpuks hambahari sureb. Jah, vabandust, see reedab nüüd lõpu kõigile, kes peaksid seda lavastust mingitel asjaoludel kunagi kuskil nägema. See oli ühtlasi lavastus, mida tegelikult ise ei soovitaks, sest ta täidab üsna üheselt eelkõige hariduslikku eesmärki, aga paraku kannab sellest palju vähem kunstilist taotlust.
Black Box Dance Company „No Sex – a World of Gender”
Foto: Black Box Dance Company

Lavastus „Suvi, mil mu isast sai gei” räägib just sellest, millest pealkirigi. Või nimetagem hoopis tantsulavastust „No Sex – a World of Gender”, kus neli eri rahvusest tantsijat tantsivad läbi kõikvõimalikud soolisuse ja seksuaalsuse vormid. Teismeeas publik oli vaimustusest rõngas ja huilgas, mis oskas. Ausalt öeldes mina ka, sest see oli muljetavaldav näide, kuidas olulist teemat käsitletakse suurepärase kunstilise kvaliteediga. Tavaliselt järgneb sellele lavastusele ka töötuba, mis ühendab interaktiivsed tagasisidevõimalused füüsilise liikumisega.
Black Box Dance Company „No Sex – a World of Gender”
Foto: Black Box Dance Company

Omaette kogemuse pakuvad Aprilfestivalil ruumid, kus etendusi mängitakse. Hjørringis kasutati klassiruume, spordi- ja aulasaale, andes laste jaoks nendele ruumidele igaveseks teistsuguse tähenduse. Ühte tennisehalli hiiglaslikku ruumi oli paigutatud järjest kuus (sic!) lava. Päeva jooksul toimusid etendused järgemööda neil kõigil, nii puudus tarvidus lava pidevalt maha võtta ja uuesti üles panna. Praktiline põhjus, aga vaatajale ühtlasi ka huvitav ruumikogemus, sest ühele etendusele minnes sai heita pilgu ka teistele maailmadele.
Black Box Dance Company „No Sex – a World of Gender” pani teismeealise publiku vaimustusest huilgama.
Foto: Black Box Dance Company

Kõik festivali lavastused, mõistagi mittesõnalised välja arvatud, on taani keeles ja ilma tõlketa. Nii et minu jaoks täitis see ka uutmoodi vaatamisharjutuse ülesannet. Olen siiani sattunud teatrifestivalidele, kus on pakutud ingliskeelset sünkroontõlget, subtiitreid või antud näppu lavastuse üksikasjalik kirjeldus. Nagu arvata võib, läheb võõrast keelt kuulates rohkem tähelepanu teistele detailidele. Seega oli taanikeelsete lavastuste puhul ühtäkki teravdatud pilk näitlejate miimikal ja kehakeelel, stsenograafial, valguskujundusel (kui ruum seda võimaldas, teinekord kujundas valguses lihtsalt aknast paistev päike), helikujundusel, publikuga suhtel jne. Muidu on need ühe terviku osad, nüüd olid sageli ainsad haagid, millest haarata.
Beebiooper
Foto: Den Jyske Opera

Igal juhul jagan aastatega üha enam seda lasteteatrivaimustust, millest räägib Niclas Malmcrona tänase kultuurilisa intervjuus. On tugevalt puudutavaid lugusid, on uuenduslikke ja loomingulisi tehnilisi lahendusi, rääkimata erakordselt sõbralikest ja avatud inimestest. Kuri inimene üldiselt lastele teatrit ei tee, tundub mulle. Ja lõppude lõpuks: kui lavastus ikka väga halb on, siis vähemalt on ta enamasti lühike. Teiseks vaatuseks ei pea tagasi minema, sest teist vaatust lihtsalt ei ole.