Maarja Kangro jõudis tõlkides luuletamiseni
Ma arvan, et tõlketöö annab omamoodi lihvi ja paindlikkust, teatavat enesekindlust. Tõlgin põhiliselt itaalia, inglise ja saksa keelest. Viimasel ajal olen püüdnud tõlkida rohkem luulet, kuna see pakub mulle endale rohkem. Pead kõigepealt lahti võtma kellegi teise mõtlemise, selle olulised elemendid üles leidma ja seejärel need oma keeles sõnastama. Tuleb oma äranägemise järgi kaardistada tõlgitava autori kultuurikontekst ja psüühika. Kunstilisest tekstist pole ju võimalik teha õiget tõlget, võimalusi hargneb väga palju, isegi kolme sõna tõlkimisel.
Kuidas sattusid muusikateoste tekste tõlkima?
Esimesed muusikateatri tekstid tõlkisin NYYD Ensemble’ile, kui Olari Elts tegi austria helilooja H. K. Gruberi tükki “Frankenstein!!”. Sellest ajast peale olen seda tööd üsna palju teinud. Väga kena on koostööd teha Tõnu Kaljuste ja Nargen Operaga, kellele ma tõlkisin kolm Haydni ooperit ja kellele hakkan varsti ühe Walesi helilooja lugu tõlkima. Nargen Opera ja Von Krahli teater tegid sel kevadel ka Tõnu Kõrvitsa oopereid, millele ma kirjutasin libreto. Muusikateoste, nt ooperite tõlkimine on huvitav tegevus. See on selline nikerdamine, ülesannete lahendamine, kus on hästi palju parameetreid, mida peab arvesse võtma. Aga mänguruum on ometi suur.
Kuidas debüüt nii hilja peale jäi?
Ma debüteerisin Tähekeses kaheksa-aastaselt. Aga ilmselt ei tundnud ma enne väga suurt vajadust raamatut välja anda. Isegi selle kogu puhul oli nii, et pigem sõbrad ja õed, kes olid neid luuletusi lugenud, arvasid, et need võiks raamatuna välja anda. Minu jaoks ei olnud raamatuga mahasaamine ja enese luuletajana identifitseerimine ilmtingimata tähtis. Aga küllap tunnen nüüd paremini, milline pinnas minu jaoks kannab. Ma olen seda liiki ettevaatlik inimene, et poleks tahtnud välja tulla millegagi, millest hiljem taganeda. Mul oli vaja piisavat veendumust, et see skulptuur on iga külje pealt valmis.
Mis ajavahemikust raamatu luuletused pärit on?
Tegelikult on need kirjutatud periooditi. Enamasti kirjutan lühikese aja jooksul hulga tekste ja siis tuleb jälle pikk vahe sisse. Selles raamatus on paar kõige varasemat luuletust aastast 2001, siis 2003. aasta kevadest ja sügisest ka; ja siis kevadest 2004, kui ma olin Itaalias, ja siis veel eelmise aasta kevadest ja sügisest. Need on kõik suhteliselt kokkusurutud ajavahemikel kirjutatud.
Kuidas sellised tsüklid alguse saavad?
Siis, kui mõni minu jaoks oluline idee leiab äkki elava väljenduse mõnes kujundis, või vastupidi, kui mingite kujundite taha haakub äkki huvitav ideede kombinatsioon. Kui ma usun, et see võiks kelleski teises ka mingit mõtlemist liikuma panna või temas vähemalt reaktsiooni tekitada. Sageli mõjub ka teiste luule lugemine. Kui ma olen pikalt tegelenud mingi autori tõlkimisega, siis tunnen ühel hetkel, et sellest on nüüd küllalt, ma tahan ise midagi välja käia.
Kas kirjutasid ka enne 2001. aastat?
Jah, alustasime õe Kirkega riimiliste invektiividega teineteise aadressil juba eelkoolieas. Varasemas koolieas kirjutasin naljaluuletusi. Siis tuli väga pikk periood, mil ma arvasin, et ei hakka üldse kunagi luulet kirjutama. See jääb 1990. aastatesse.
Kas sa ühtegi luulerühmitusse pole kuulunud?
Ei. Ma ise olen selline passiivne inimene. Kui keegi teeks ettepaneku, siis ma võib-olla kaaluksin seda, aga seni ei ole väga tungivat vajadust rühmitusse kuulumise järele tundnud. Samas, iial ei või teada.
Millist luulet loed?
Igasugust. Kuna me plaanime juba mõnda aega välja anda tänapäeva itaalia luule antoloogiat ja ma andsin aastail 2004/2005 humanitaarinstituudis itaalia uuema luule kursust, olen ma selle valdkonnaga üsna palju tegelenud. Eestlasi loen muidugi väga suure isu ja huviga.
Eesti luuletajatest meeldivad mulle tõsiselt Hasso Krull ja Kalju Kruusa. Mulle meeldivad hoiakud, mis nende luulest läbi paistavad. Nende maailma suhtumise viis, nende tundlikkus maailma suhtes. Hasso tekstid on nagu tundlikud elusorganismid, mis on väga terviklikud ja lubavad samas tohutut hargnemist ja mitmeid liikumisvõimalusi. Kalju Kruusa tekstide juures meeldib mulle väga see, kuidas ta keele kihtide ja maneeridega mängib – intellektuaalse hoole, huumori ja armastusega.
Mis teeb hea luule?
See, et luuletus hästi kõlaks, on minu jaoks tähtis. Luule on sõnakunstidest muusikale kõige lähemal. On ka puhtalt silmadega lugemiseks mõeldud luulet, aga mina ei tahaks ignoreerida ka luule füüsilist, akustilist külge. Samas ei kipu ma praegu väga kirjutama riimilisi luuletusi, kus vorm võib vahel hakata tähenduste liikumisi ära sööma. Riimilist luulet meeldib see-eest väga tõlkida. Võib-olla sellepärast, et siis jääb vastutus vormivaliku eest autorile ja mina saan nende reeglite sees vabalt mängida. Riimilise luule tõlkimine on justkui sõbralik poleemika ja heitlus autoriga. Võin vahel olla tõlkijana küll julm, nii et minu enda kätt on tõlgitud luuletuste juures tugevalt tunda.
Aga milleks meile luulet üldse vaja on?
Eks see mingi avaus ja liikumisvõimalus on. Võimalus midagi näha, liigutada, muuta ja tekitada. Igaühel on mingi võimutahe, ja sõna on selle teostamiseks ehk kõige mõjusam ja paindlikum vahend. Luule on mõtte üks tihendatumaid väljendusviise. Justkui inimpsüühika essents.
Seda, miks luulet vaja on, pole luule lugejatele vajagi põhjendada. Ja luulevälistele inimestele on ammendavat põhjendust raske leida. Luule vajalikkust tõendab selle olemasolu. Kui selline taimekene juba olemas on, siis on teda järelikult vaja olnud. Elimineerida poleks teda vist võimalik.
Maarja Kangro
Sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas.
Lõpetanud Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal.
Tõlkinud inglise, itaalia ja saksa keelest ilu- ja aimekirjandust ning muusikateoste tekste. Viimati tõlkis Umberto Eco “Ilu ajaloo” ja Andrea Zanzotto luule valikkogu “Hääl ja tema vari”.
2006 avaldas luulekogu “Kurat õrnal lumel”.
