Rene Suurkaev

— Kunagi, kui novellide kirjutamine veel vaid mõttes oli, mainisid, et tahad need lood kirja panna inimestele hoiatuseks. Kas täitsid selle eesmärgi või muutus siht kirjutades?

— See hoiatusjutt oli muidugi irooniliselt mõeldud, veidi Lutsu köstrit parafraseerides. Mis hoiataja mina olen. Pigem on eesmärk ikka kaasahaarava maailma loomine, niisugune tekstitegelikkus, mis tõmbab endasse ka siis, kui ta on kõhe või häiriv. Vähemalt mind peab mu loodav maailm kirjutamise ajal paeluma, ja ideaalis hiljem ka lugejat. Aga on küll teatud probleemid, mis mind nendes lugudes huvitavad, näiteks eetika ja esteetika seosed, see, kuidas „hea” ja „meeldiv” nii mõnigi kord teineteisest välja kasvavad ja kuidas see toob kaasa teatavat julmust. Või siis universaalse õigluse ja partikulaarsete kiindumuste vahelised pinged. Mind huvitavad paradoksid, milleni eetikasüsteemid paratamatult jõuavad. Aga didaktilist targutamist kirjanduses ma ei salli, olen lihtsalt küsimuste esitaja.

— Sinu tekstid sünnivad su enda kogemustest, aga kui palju need, võrreldes päriselt läbielatuga muutuvad või muunduvad? Kas samaks on jäänud ainult algimpulsiks olnud mõte või kattub ka sündmustik?

— Sündmustik kattub päris suures osas, kuigi Itaalia prouat pole ma muidugi trepist alla tõuganud ega sinisele veoautole sisse sõitnud. Tegelasi on loomulikult mingite kriitiliste tunnuste osas muudetud ja miksitud. Aga ma eelistan kogemuspõhist kirjutamist, kuna kardan, et kirjutades asjust, millega pole kogemuslikku sidet, võid kergesti langeda klišeedesse ja stereotüüpidesse. Seda just juhul, kui kirjutis taotleb väheselgi määral psühholoogilist realismi. Kui peaksin mingil põhjusel kirjutama loo pangadirektoritest või Kohtla-Järve noortest, oleks minust ausam lahendada asi eksperimentaalses vormis, tegelaste sisevaatlusele oleks mul raske pretendeerida. Selles novellikogus on siiski ka kaks kunstiteemalist lugu, mille sündmustik on otsast lõpuni välja mõeldud.

— Oma kogemuse pealt kirjutamisel võib ka olla suur enesepaljastamise oht, kas sa seda ei kartnud?

— Mis mul siin nii väga karta. Kui kasutad kirjutamisel oma kogemusi, on sel, nagu öeldud, ka asjade selgemaks mõtlemise ja ängide väljaelamise teraapiline funktsioon. Lisaks väike nartsissismimoment, mida ei saa kirjanduses kunagi eitada. Pigem on „teisepaljastus” asi, mille üle tasub tõsiselt mõelda. Iseenda tempude ja mõtete avaldamiseks on meil täielik autoriõigus, aga mil määral rakendub see teiste üleelamistele, mida me oleme pealt näinud, või mõtetele, mida nad on pahaaimamatult meie kuuldes avaldanud? See on üks hämar ala, kus võib argumenteerida nii ja teisiti, aga „suur kirjandus” pole siiski väärt seda, et mõni inimene haiget saaks. Kriitilisemates kohtades tuleb kaarte hoolega segada ja ümber joonistada.

Tegelikult on mu jaoks väike vabandus ka see, et ma ise ei poolda tekstide autobiograafilist tõlgendamist, kui autor pole seda just ise nii ette näinud ja endale loominguga järjekindlalt elulugu kirjutanud. Kirjanike elulood on huvitavad pigem sotsioloogilisest vaatepunktist – kuidas loovisik antud ühiskonnas toime tuleb, mis kihist pärineb jne. Teksti puhul on tähtis see, mis tekstist paistab. Vormilised, filosoofilised ning muidugi ka ajaloolised ja ühiskondlikud aspektid.

— Kirjeldad mõnikord oma novellides veidi äpusid mehi, kes üritavad liiga kõvasti mitteäpud olla. Millised on soorollid sind ümbritsevas sootsiumis? Kas mehed on orientiiri kaotanud ja mis selle põhjus võiks olla? Ja millist käitumist nai­selt eeldatakse?

— Sellele küsimusele peaks vastama mõni sotsioloog, kel oleksid mitmed suhtarvud kohe võtta. Aga kui meie naised teenivad meestest kokkuvõttes lausa kolmandiku võrra vähem, näitab see ettekujutust soorollidest üsna armutult. Mulle näib Eesti sootsium vägagi konservatiivne, ehkki samal ajal suhteliselt passiivne, nii et latentses olekus konservatiivsus võib vahel tunduda tolerantsusena. Viimasel ajal on mind siiski jahmatanud, et ajakirjanduses on kasvanud selliste mõtteavalduste kontsentratsioon, kus tahetakse soolist võrdsust vaidlustada või kummutada. Ma ei tea, kas see on jõmmihoiaku agoonia, mis ulatub siia-sinna, muu hulgas ka Sirpi, näiteks Tiit Kärneri kirjutises („Mehe ja naise vaheliste erinevuste edasisest ületamisest” 30. aprilli Sirbis – T. L.), või siis on mingi konservatiivne mentaalsus avalikult võimendumas. Olen lapsest saati soorolle ja nende poolt seatavaid eeldusi võõrastanud, kuna need ahistavad mõlemat sugu. Olen kindel, et emantsipeerunud mehel on parem ja pingevabam elada kui ta mehelikkuse kujutluse küüsis oleval suguvennal. Aga naljaga pooleks: Briti geneetik Bryan Sykes väidab oma raamatus „Aadama needus”, et 120 000 aasta pärast on Y-kromosoom kadunud, kuid minule meeldiks, kui inimesed evolutsioneeruksid niimoodi, et neist saaksid hermafrodiidid – kahesoolised olendid, kes võiksid vabalt valida, kas nad soovivad lapse vaid eostada või ka sünnitada. Või kord nii, kord naa, mis olekski paarisuhetes õiglane. Arvan, et alati ei pruugi „looduse poolt määratu” ja „hea” vahele võrdusmärki panna.

— Su novellide vastuvõtt on olnud sooliselt erinev – mehed näevad ühte ja naised midagi muud. Kellele sa need novellid kirjutanud oled?

— No kas minusugune egalitarist saaks vastata, et „naistele” või „meestele”? Või „valgetele” või „mustadele”? Olen need kirjutanud neile, kellele nad meeldivad. Kes neis midagi ära tunnevad. Igasugune looming on ühtlasi nagu õnge väljaviskamine: ei tea, kas lugeja-kuulaja-vaataja näkkab?

— Äkki iseendale? Minategelane on tihtipeale see, keda kirjanik kõige rohkem piitsutab…

— Iseendale muidugi ka. Nii mõnigi lugu on olnud hea viis probleeme sõnastada ja välja elada. Ja mulle meeldib kirjutamise protsess. Aga juba kirjutamise ajal mõtlen ma pidevalt ka lugejale, tajun kirjutamist justkui suhtlusena. Kui mõni asi mu enda meelest hästi välja tuleb, rõõmustan ma selle üle just seepärast, et kujutlen ka lugejat rõõmustavat, umbes nii, nagu inimene seltskonnas rõõmustab, kui talle mõni hea nali pähe tuleb: ta ei kavatse seda ju endale hoida. Ja kui ma loo valmis saan, tahan kohe, et keegi seda loeks. Kui kirjanik väidab, et ta ainult enda jaoks kirjutabki, ei tundu see mulle usutav.

— Oled elanud Itaalias. Kas pikemalt läänes elades võib tunda sealsete intellektuaalide üleolekut Ida-Euroopa barbarite suhtes, nagu kogeb avanovelli peategelane?

— Sellest loost on juba mõnda aega möödas ja Euroopa Liidu liikmeks olemine on üht-teist ikka muutnud. Liitu kuulumisega on endised idabloki maad lääne lihtinimese jaoks justkui väikese turvakleepsu külge saanud, vähemalt minu kogemuse järgi. Aga see ülbe mutt mu jutus polnud mingi intellektuaal, pigem kibe eluaegne wannabe. Jäika suhtumist ja tahtmist vastikutest hierarhilistest mallidest kinni hoida leiab ka selliste inimeste juures, kes küllap kvalifitseeruksid kellegi jaoks mingi nurga alt intellektuaaliks, sest ega piiratud mõtlemist raamatutarkus tingimata ei paranda. Aga tegijatele intellektuaalidele on sihuke hoiak võõras ja mu kogemused nendega on endiselt meeldivad. Mu novelli kuri mutt on justkui kultuurilise imperialismi antikliimaks. Loo peategelane põeb, kuna ta võtab oma „identiteedikahjustust” liiga tõsiselt ja taandub enda maksmapanekuks vägivaldsete võtete juurde, käitudeski barbari stereotüübi kohaselt.

— Tundub, et sulle istuks elu Itaalias palju paremini kui Eestis, kuigi loogiliselt võiks järeldada, et sealne ühiskond on samuti väga konservatiivne ning naise rolli nähakse ka toidukeetja ja emana. Kas sul ei ole kunagi olnud tunnet, et teeks midagi, et meie ühiskonda muuta?

— Mis puutub Itaalia ühiskonda, siis loomulikult on see mitmes suhtes tugevamalt traditsioonidesse kinnistunud kui Eesti, pealegi poliitiliselt täiesti untsus, ja sealsed untsud on keerukamad ja lahendamatumad kui meie omad. Samas on seal ka reljeefsemad vasakpoolsuse traditsioonid. Nagu ikka, sõltub kõik sellest, mis ringkonnaga suhtled: mu head meessõbrad on vaadetelt feministid.

Aga mis puutub meie ühiskonna muutmisse, siis eks ma ole oma tekstides mingeid hoiakuid ilmsiks toonud ja sellega omal väikesel individualistlikul moel ehk mõne sammukese astunud. Ütlesin enne, et mulle kirjanduses didaktilisus ei meeldi, aga seda ma loodan küll, et mu looming aitaks edasi mõelda liberaalses ja egalitaarses suunas. Kunstiinimese liikumine parema ühiskonna ja suurema sotsiaalse võrdsuse suunas seisneb ju kõigepealt lihtsalt hääletegemises. Aga vahest võiks millalgi püüda ka kuidagi ühiskondlikumalt organiseeruda, oma tugevat loomupärast individualismi ületada. Samas tahavad niisugused sammud väga täpset läbimõtlemist.

— Sul õnnestus oma esinemisega tagada, et ETV luulesaate eeltsensuur välistab sealt nüüd kõik ropud sõnad. Tahaksid sa seda „hobuse türa” juhtumit veel kuidagi kommenteerida? Oled küll juba öelnud, et „türa” ei ole tegelikult ju ropp, vaid aus sõna. Aga tundub, nagu ühiskonnas oleks kriitiline mass võltsvagasid inimesi, kes saavad kogu vaimutoidu kollastest väljaannetest, ent loomingulise väljundina protesteerivad ometi kõige „rumala ja labase” vastu.

— Ma olen keele demokratiseerimise poolt: leian, et igal sõnal on luules oma hääleõigus, iga sõna võib luuletekstis tarvitada. Küsimus pole selles, mis sõna kasutada, vaid selles, kuidas teda kasutada. Aga kui rääkida sellest „kriitilisest massist”, siis ma arvan, et need inimesed tahavad lihtsalt püsida turvalisuse piirides ja kardavad piiride-tabude kõigutamisega kaasnevat ebamugavust ja desorientatsiooni. Asi on suuresti ettekujutuses, mis inimesel luulest või üldse kunstidest on, ja ettekujutus, mis antakse koolis, jääb paratamatult praegu toimuvast ajaliselt maha, võib-olla lausa sajandi võrra. Kui moodsa kunsti kohta antaks rohkem selgitusi ja ta oleks inimesele tuttavam, vähendaks see ka niisuguseid „hobuse türast” põhjustatud ärritusi. Aga samas, inimestel on niigi aega vähe ja probleeme palju ning kooliprogrammid on tihedad, nii et eks see tänapäeva kunstiga suhestumine ole üks problemaatiline protsess. Ja iseenesest on ju ka tore, kui luule ärritab, mitte ei äiuta.

— Oled tõusnud nüüdisaegse lühiproosa üheks rajumaks autoriks. Kes meie praegustest novellikirjanikest sulle kõige enam muljet avaldavad? Kui pöörata klišeelik ja šovinistlikuvõitu iseloomustus teistpidi ja küsida: kes meie kirjanduspildis vääriks meessoost Maarja Kangroks nimetamist?

— Ega ma endale mingit ekvivalenti leida ei oska. Aga kes mulle meeldivad... No mulle on meeldinud mitmed Peeter Sauteri asjad, kuigi tema ühtlase resignatsiooniga pole ma päris ühel lainel. Tooni poolest meeldib mulle Urmas Vadi.   

— Kuhu nüüd? Kas tagasi luulemaailma, edasi proosasse, nende mõlema juurde või võtad midagi muud ette?

— Tahaksin küll proosat edasi kirjutada, võib-olla ka midagi pikemat. Aga need luuletused, mis praeguseks on vaid ajakirjanduses ilmunud või üldse ilmumata, kavatsen varsti uueks raamatuks koondada. Luuletekste kirjutan ilmselt ka ikka edasi, mõned mõtted on lihtsalt nii keelekesksed või toimivad just lühikeses vormis, et neid proosaks venitada oleks mõttetu. Mõne teksti iva ongi luulevorm ise.

— Aga mis sind üldse proosa juurde tõmbas? Oled öelnud, et oma luulekogudega liikusid aina selginemise või selguse poole, kas see oli selle liikumise tulem?

— Ma arvasin juba lapsena, et hakkan ükskord proosat kirjutama. Luuletama hakata polnud mul plaanis, ma poleks uskunud, kui mulle oleks teismelisena öeldud, et alustan ikkagi luuletajana. Mul on eluaeg olnud kalduvus tajuda elusituatsioone potentsiaalse kirjandusliku (või filmiliku) loona, see on mõneski olukorras hea abivahend. Proosa võimaldab lugu jutustada nii mastaapsemalt kui ka detailsemalt, siin saab rohkem polüfooniat luua ja ka psühholoogilisi nüansse ulatuslikult lahti kirjutada. Luuletuse eelis on jälle see, et ta on (ideaalis) niisugune kondenseeritud keeleline objekt, mida saab mitmeid kordi kasutada.

— Millest see tuli, et sa juba lapsena kirjutamisest mõtlesid? Oli see kodune keskkond, mis sind kirjanduse juurde suunas (Maarja ema on Leelo Tungal ja isa Raimo Kangro – T. L.)? Ja just ise kirjutama? Mingit muud karjäärivalikut ei ole kunagi kaalunud?

— Olen ikka. Õppisin päris pikalt muusikat. Ja üsna noorukesena tahtsin saada filmirežissööriks. Aga suurem osa tulevikumõtteid on olnud seotud loominguga ja osalt tuleb see kindlasti kasvukeskkonnast. Nägime lapsena enda ümber palju loomeinimesi, kes tundusid lahedalt vaimukad ja iroonilised, kuigi oma loomepretensioonides vahel ka naljakad. Ilmselt mõjutas nende seltskond nii palju, et just kunstilooming hakkas paistma valdkonnana, kus saab ennast kõige täielikumalt teostada. Selline kunstikeskne tunnetusmudel sobib hästi ka mu edeva loomusega. Ja kirjutamine on siiski kõige mugavam maailma (taas)loomise viis. Kuna keel on väga avar meedium, saab materjalina kasutada põhimõtteliselt kõike.

Samas oli mu elus pikk aeg, kus ma omaloominguna suurt midagi ei kirjutanud, kui mõned muusikateoste tekstid ja libreto välja arvata: hilisest teismeeast kuni hiliste kahekümnendate eluaastateni. See tuli osalt sellest, et tahtsin juba väga noorena, et mul oleks reisimiseks ja elamiseks kogu aeg küllalt raha, ja mulle näis, tollal üsna õigustatult, et näiteks kiire ja ohtra tõlketööga tuleb raha kindlamalt. Teisalt painas mind veider arusaam, et kui millegagi välja tulla, siis peab see olema vähemalt pool kuldmuna. Paistab, et eriline riskiinvestor ma pole olnud. Aga tegelikult pani selline loominguta hängimine mind kannatama ka.

— Mida sa nüüd, ikka ise luues, novellide kirjutamise puhul kõige enam naudid? Soosiv lugeja naudib ilmselt näiteks su magusat sarkasmi, teravaid tähelepanekuid...

— Tegelikult meeldib mulle eriti kirjutada dialoogi. Kirjanduslik maailma loomine on üldse nauditav, aga dialoog on justkui elusolendi loomine, maailma loomise kõige huvitavam osa. Vahel pärinevad dialoogid päris suures ulatuses mällu salvestatud materjalist. Nagu enne öeldud, naudin kirjutamise puhul ka mõtet, et teksti hakkab keegi teine lugema.

Kes ta on?

Maarja Kangro

Sündinud 20. detsembril 1973 Tallinnas

•• Õppinud Tartu ülikoolis inglise keelt ja kirjandust, Eesti humanitaarinstituudis kultuuriteooriat, täiendanud ennast Torino ülikoolis ja Rooma La Sapienza ülikoolis, praegu Tallinna ülikooli doktorant kultuuride uuringute alal

Luulekogud:

•• „Kurat õrnal lumel” (2006)

•• „Tule mu koopasse, mateeria” (2007)

•• „Heureka” (2008)

•• Lasteraamat „Puuviljadraakon” (2006)

•• Novellikogu „Ahvid ja solidaarsus” (2010)

Libretod:

•• Raimo Kangro ooperile „Süda” (1999, koos Kirke Kangroga)

•• Tõnu Kõrvitsa ooperitele „Tuleaed” ja „Mu luiged, mu mõtted” (2006)

•• Tõnis Kaumanni ooperile „Kaubamaja” (2005)

•• Timo Steineri kantaadile „Monument Muneja-Kukele ehk Kuked ja kanad” (2008)

Tõlkinud:

•• Andrea Zanzotto „Hääl ja tema vari. La voce e la sua ombra” (2005)

•• Umberto Eco „Ilu ajalugu” (2006)

•• Hans Magnus Enzensberger „Tõmba sobimatu maha” (2006)

•• Valerio Magrelli „Luule DNA. Il Dna della poesia” (2006, koos Kalju Kruusaga)

•• Giacomo Leopardi „Mõtted” (2008)

•• Giorgio Agamben „Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu” (2009)

Tunnustused:

•• 2008 Tallinna ülikooli kirjandusauhind luulekogu „Tule mu koopasse, mateeria” eest

•• 2008 Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia „Heureka” eest