“Madam, küll teil on kena kübar...”
Selle, mis II maailmasõda kübarakandmise traditsioonist alles jättis, tegi maatasa Brigitte Bardot oma tuultes lehvivate lokkidega. Kuni selleni välja, et kirikussegi minnes ei tekitanud katmata pea enam imestust. Mõnikümmend aastat vaikust, ning kübar on jälle platsis. Lahtised juuksed, isegi mitte Brigitte Bardot’ omad, ei ärata enam ammu erilist tähelepanu, kuid kübaras naist saadavad ka kõike näinud Pariisis pikad pilgud ja komplimendid.
Gilles Francois on Pariisis üks tuntumaid kübarameistreid. Tema kübarad on müügil maailma kõige peenemates kaubamajades. Lihtsamaid lõikeid kui temal annab otsida, aga paned pähe – ära võtta enam ei raatsi. Charmant! Olgu see siis tõeline kübar, elegantne ja šikk, või midagi mütsi ja kübara vahepealset. Nokkmütsi ja räti ristsugutis. Soni. Kaabu. Lodu. Barett. Ajaleheribad. Ta rebib ajalehtedest tükke, passitab need omavahel kokku, pressib läbipaistvasse kilesse ja siis teeb sellest suvalise lõikega kübara vihmasteks ilmadeks. Värvilised riideribad sobivad ka. Põhimõtteliselt teeb Francois peakatte valmis ükskõik millest, isegi korgitükikestest. Ja nii osavalt, et tema loomingu kandja ei jäta endast mitte kunagi sefiiritordi või arutu pulmalise muljet. Ainult viltkübaraid ta ei tee. See on teine maailm.
Sõna toob kananaha ihule
Vaevalt jõuavad kangarullid Gilles Francois’ ateljeesse (see asub üsna Louvre´i lähedal Pelicani tänaval), kui meister käärid riidesse lööb. Kohe. Võtab sealt suure mõnuga suvalisi tükke ja hakkab neid puupea peal proovima. Sätib üht- ja teistpidi, mängib, vaatab, kuidas materjal tööle hakkab. Joonised ja plaanid tulevad hiljem.
Ma ei oska kirjeldada seda varjundit, mille saab sõna “materjal” ükskõik millise meistri käes. Kui Gilles Francois ütleb “materjal”, siis jookseb kananahk üle selja. Kujutage endale ette kahe suure kämbla ja suurte kõrvadega meistrit madala laega ateljees, silmad kissis, lai laud riideribasid ja jooniseid täis. Ja siis ta seletab käriseva häälega, kui mõnus tundub käe all õrn tallenahk või kui erilisest virsikupehmest riidest ta veekindla kübara tegi.
Käsitöölise ja kunstniku vahe
Küsin kübarameistrilt, kas ta kangatükke lõigates ja proovides ka sellele mõtleb, kuidas need hiljem maha müüa.
“Mõtlen, ja juba lõikamise ajal. See on käsitöölise ja kunstniku vahe. Kunstnik võib teha kunsti kunsti pärast. Käsitööline peab sellele mõtlema, et ta looming hiljem ära ostetaks.”
Kübar olgu moodne, praktiline ja väikese, isikupära lisava detailiga. Teda peab saama kokku voltida ja kotti pista. Ta peab vastupidav olema. Luues tuleb arvestada seda, et naised käivad tööl, neil on lapsed, vankrid, jalgrattad. Prantslannadele tuleb kübaravooder teha satäänist, jaapanlannadele puuvillasest riidest, sest kliima on teine.
Gilles Francois’l on kaks vihikut – üks joonistega, millest mõned näevad natuke mütsi moodi välja, aga suuremas osas oleks tegu justkui suvaliste sasipundardega. Teine, pruun märkmik, on geeniuse ööraamat – sinna märgib ta üles ärkveloleku ja uinumise vahestaadiumis pähe tulevad ideed.
Naised on kübarate kandmise osas üldiselt väga tagasihoidlikud ja tundlikud.
“Midagi pole parata – kübar on lihtsalt selline aksessuaar, mida märgatakse.” Vaat, sallide kohalt on naised julged – need on neil suured, uhked ja kirjud. Kübaraga on selline lugu, et see tuleb hoiaku ja käitumisega välja kanda. Koos kübaraga kannab naine sõnumit – märki teisest ajastust, koketsusest, elegantsist. Sellepärast ongi kübarat luues oluline, et seda oleks lihtne kanda. Et selle kandmist poleks vaja välja vabandada.
Kübar pole kerge müügiartikkel. See vajab palju rääkimist, lahtiseletamist. Gilles Francois alustas aastal 1989, ajal, mil konkurente peaaegu polnudki. Käis ringi ja koputas ukselt uksele, tutvustas end, pakkus kübaraid müüa. Mõnikord võeti hästi vastu, teinekord kehvemini.
Nüüd ta enam käsitsi ei nikerda. Ettevõtet ei saa elus hoida ühe kübaraga päevas. Neid peab tegema väikeses partiis vähemalt 10–20.
Hakkaks ka kübarameistriks
Esitan Francois’le väljakutsuva küsimuse: “Kui tahaksin olla kübarameister Pariisis, kuidas ma alustama peaks? Teen kübara valmis ja lähen koputan Galerie Lafayette’i uksele – kas nii?”
“Jah. Aga parem on kaasa võtta kollektsiooni jagu mütse. Tere, mina olen see ja see, siin on minu looming. Kui on hea toode, siis läheb see läbi. Kui läbi ei lähe, siis tähendab, et see pole nii hea.”
Francois tunneb oma kübarad tihti tänaval ära, sest need on kõik tema käe alt läbi käinud. Mõnikord, kui julgeb, astub ligi ja teeb komplimendi: “Madam, küll teil on kena kübar” või “See kübar sobib teile”.
Mõned ideed on korduvad. Pole võimalik ega ka vajalik iga kollektsiooniga midagi täiesti uut pakkuda. Ühe meistri loomingul on üks hing, üks identiteet. Kui mõni idee on välja käidud, ei tähenda see veel, et seda ei peaks edasi arendama.
“Mitte et ma rahul poleks. Minu peakatted on suurtes kauplustes müügil. Mu ateljee on hea koha peal. Aga otsida, otsida, veel kord otsida, sügavuti minna,” loeb ta nagu õpikust. Tal on täiesti siiras soov inimesi õnnelikuks teha. Isegi pärast 18-aastast praktikat, ja selle juures kestavad tema tööpäevad keskmiselt 12 tundi.
“Pean läbi käima ühest galeriist, teisest butiigist, siis on faksimasin katki. Pärastlõuna möödub ruttu. Kui kell hommikul viis-kuus saab, on lõpuks aega tõeliselt töötada. Telefon ei helise enam, hea rahulik.”
Ja enne magama jäämist – vaat siis tulevad alles kõige paremad mõtted.
