Lennuki lavastus on kui rätsepaülikond, kus detailid kujundavad pealtnäha lihtsakoelisest lookangast üllatava ja isikliku ning meeleliselt vaatajat hellitava rüü. Foto: Alan Proosa

Suurtest ja tõsistest asjadest ei pea alati rääkima surmtõsisel toonil (ning nagu selgub, pole surmgi lõpuks keegi muu, kui Adibasi sulejopes ringi kooserdav ja iseennast täis tegelane, kes igavusest natuke lolliks läinud). Raskeid teemasid ei pea pelgama, aga neist ei saa ka rääkimata jätta – nad pesitsevad meie kollektiivses hinges ja otsivad väljapääsu, sõnaks saamist, lahendust.

Lavastaja Urmas Lennuk on väljendanud, et teatril on võimalus ja privileeg kuninga kojanarrina keskenduda keerulistele teemadele huumori kaudu. Tõsi, seesama kojanarr saab lapselikult hüüda, et kuningas on alasti. Et maailm põleb (aga maailm pole mängimiseks), oleme isekad, oleme unustanud, mis on päriselt oluline.

Avalehele
3 Kommentaari