Madis Kõiv – 70: piirilseisjast kultuskirjanikuks

Ehk ainus, milles Madis Kõiv tõeliselt keskel on olnud, on kvant-füüsika ja arvutamine, mis arvutab end ise, on vaid vaja sinna sisse minna. Kuid mitte füüsika pärast ei austata Kõivu praegu avaliku juubelipidamisega, vaid hoopis nende asjade pärast, milles Kõiv on olnud marginaal, ääres-seisja.

Kõiv, kes kirjanduses ja draamas on võimsalt esile tõusnud viimase kümnekonna aastaga, on ilukirjandusena ära tuntavaid tekste kirjutanud juba üle 30 aasta. Ta pole neid omal algatusel aga kunagi avaldanud, sest pole sisenenud kirjanikurolli, pidades kirjutamist pisut häbiväärseks harrastuseks.

Kõiv oli Tartu kultuuri-elus (sealhulgas kurikuulsas "Salongis", kus sündis ja suri Tartu teatriuuendus) olemas ammusest ajast, jäädes ometi "tegijaid" seiravaks marginaaliks. "Kese" toimis paarkümmend aastat, enne kui hakkas tundma vajadust perifeeriaelamuste järele. Siinkohal leiti järsku Kõiv tema jõulises, kuigi mittetaotluslikus teistsugususes. Just too mittetaotluslikkus annab Kõivu ääres-seismisele erilise väärtuse; sest taotluslikkus oleks saanud tõu-kuda ainult keskmest endast, see aga poleks tulemuseks andnud fookusevahetuse seesugust sisulisust. Kõivu marginaalsus omandas uue aktsendi, nüüd sai ääres-seisjast äärel-seisja, ääred aktiveerusid ja hakkasid toimima keskmes kasutatava keele ja keskme poolt väljajäetud keele vahendajana.

Ilmekaimalt on see näha Kõivu-lavastustes, mis on teisendanud eesti teatridiskursust. "Kõivulikkus" on saanud omaette märksõ-naks, mis eristab teatud liikumisi üldisest stanislavskilikust paradigmast. Muudes valdades, kuhu kõivulik mõtteviis on puutunud, pole see ehk nii selgelt muutev, kuid potentsiaal selleks on igatahes tugev.

Kõivu proosateosed sisaldavad võimalusi, mis lubavad jätkata kirjanduse olemuse tõlgendamist fiktsiooni- ja narratiivsuseproblemaatika tasandil. Ta proosa varjab endas tahke, millel peegeldudes eepilisuse mehhanismid avavad oma uusi aspekte ja teksti esteetilisus leiab üles oma loomulikud alged.

Päris adekvaatne Kõivu-tõlgendus peaks ilmselt leidma mingi Kõivu-keskme, mis seoks tervikuks hulga neid asju, mis eesti kultuuriruumis praegu Kõivu nime all liiguvad. Traditsioonilise ettekujutuse raames killustub Kõiv eri diskursus-tesse, mis ühilduvad kohati väga vaevaliselt.

Madis Kõiv

Sündinud: 5. detsembril 1929 Tartus

Haridus: lõpetas TRÜ 1953. aastal

Töö: 1953– 61 TPI õppejõud, 1961–73 TA Füüsika ja astronoomia instituut, 1986. aastast Füüsika Instituudi juhtivteadur.

Looming: koos Vaino Vahinguga näidend "Faehlmann", koos Aivo Lõhmusega näidend "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan", romaan "Endspiel. Laskumine orgu", näidendid "Kokkusaamine", "Tagasitulek isa juurde", "Filosoofipäev", "Peiarite õhtunä-itus", "Haug".

Sulev Luigele jäi Kõivu "Haug" luigelauluks

Raadioteater tähistab pühapäeval Madis Kõivu 70. sünnipäeva tema kuuldemängu "Haug" esitusega. Eesti esinäitekirjanikuna on Kõiv andnud ka Raadioteatrile oma hiti ning näitleja Sulev Luigele viimseks teatritööks jäänud pärisosa.

Lasuga lõppev kuuldemäng "Haug" valmis napilt enne Eestit vapustanud Luige tapmist Kadriorus juuniöös 1997. Samal sügisel võitis "Haug" Eestile Berliini tele- ja raadioprogrammide festivalil kuuenda koha.

Kõivu aja ja ruumiga mängiv, heliremarkidest tihe teatrilaad sobib hästi kuuldemänguzhanrile eriomaste vahenditega, lubades seda, mis laval võimatu – minna veealusesse maailma, linnamürasse, soomaastikku jne.

"Libahaugina" linna eksinud vananev mees soovib kalgist urbaniseerunud maailmast lahkuda väärikalt ja vabal tahtel. Olgu selle põhjus siis füüsiline valu (nagu konksu kõris tundev haug) või on hinge igatsus vabaneda. Loodusega kokkukuuluva mehe rollis ei kujuta peale Sulev Luige kedagi ette. Pole ühtegi teist näitlejat, kelle hääl ja kuju seostuks sedavõrd looduse puhta maailmaga.

Luige häält "Haugi" nimiosas kuuleb pühapäeval kell 15.05 Vikeraadios. "Haugi" lavastas Tamur Tohver. Praegu valmistab Ain Prosa Raadioteatris ette uut Kõivu kuuldemängu.

Meelis Kapstas