Madis Kõiv kui agressioon
Madis Kõiv. Kolm Tamme. Studia Memoriae III. õllu, Tallinn 1995.
Füüsikust kirjanik Madis Kõiv on ka filosoof, ja tema mälu-uurimiste ("Studia Memoriae") kolmas osa pealkirjaga "Kolm tamme" mõjub seetõttu ootuspäraselt filosoofi raamatuna.
Seekordse filosofeerimise objektiks (või sisuks?) on Valga linn aastatel 1937 ja 1938 ning vist veel hiljemgi. See on huvitav objekt ja huvitav sisu. Raamatut kandev Valga linn kui filosoofia, kui epistemoloogia, kui gnoseoloogia, kui metafüüsika jne tundub Kõivul tegelikult koonduvat ühteainsasse K-tähelisse kategooriasse - Kuperjanov. See hoiab raamatut koos.
Keskse Kuperjanovi mitmetähenduslikkus
Kuperjanov, olles kõnesolevas teoses küll tänav, üks tollase Valga peatänavaist, tähendab samas midagi hoopis muud, muutub otsekui mingiks piigiks, oraks, mis gnoseologiseerib kogu ülejäänud tänavastiku. Kuperjanovi kõrval kahvatub Kungla, kahvatub Poska, Laiast ja Vabadusest rääkimata. Loomulikult on Kuperjanov tänavana ühtaegu ka (surnud) inimene, sõjamees, vene nimega eestlane, ohvitser, see eesti "kodanluse" sõjasangar, kes Paju lahingus 1919 surmavalt haavata sai, ja teisest küljest vaadatuna on seesama Kuperjanov ka mingi iseseisvuse filosoofia. Võib-olla peaks ütlema - ta on eesti "kodanluse"= kaitsekontseptsioon? Kolmandast küljest võttes on kõnesoleva raamatu Kuperjanov ka Madis Kõivu ehk lihtsalt Madise lapsepõlv. Lõik lapsepõlvest. Kõik lapsepõlved. Lapsepõlv kui niisugune, Kuperjanov kui n i i s u g u n e lapsepõlv.
Millegipärast tundub, et tegelikult ei tahtnud Kõiv Kuperjanovi-areaali nii valitsevaks kirjutada. See valitsevus on kogemata juhtunud, Kuperjanov on Kõivust lihtsalt üle olnud. See ei ole sugugi halb. Kuperjanov on tugev vastane, mõni ime, et ta nüüdki võidab. Oma kirjandusteooria sõnastab Kõiv see-eest aga üpris raskepäraselt: "Ei ole ju võimalik vesta kõigest korraga, sest jutustuse needus on see, et ta on tüütult ja (tegelikult) koomiliselt lineaarne ja ühemõõtmeline, püüdes seejuures esitada ja esindada olemist, mis seda kindlasti ei ole. Ja ainult konkreetsusi hüljates tekib lootuse illusioon paljudimensionaalsusest, essentsiaalsusest jms." (lk 121)
Vabanemine "jutustuse needusest"
Siin on võti. Niisugune postulaat lineaarsusest ja ühemõõtmelisusest kui "jutustuse needusest", mis ei suuda esitada ega esindada olemise mitte-lineaarsust, on võti, mis aitab mõista ka kõnesoleva raamatu kirjutatust, st paberile pandud verbaalset tagajärge.
Filosoofilise füüsikuna on Kõiv püstitanud ülesande välja pääseda eelmainitud "jutustuse needusest". Ta lahendab selle ülesande. Ta pääsebki välja. "Kolm tamme" on olemise sõjakäik jutustuse vastu. Seekord jutustus kaotab. Sellepärast ongi Kõivu raamat imelik, kuidagi segamini. Konkreetsusi hüljates, abstraktsemas plaanis võib seda mehhanismi, seda "mälu-uurimise" tehnoloogiat kirjeldada kui sissetungi, kui sisenemist. See on olemise sissetung jutustusse. See teeb teksti tõesti kaootiliseks. Selles ongi Kõivu jutustamise omapära. Kõik on tal segamini - aeg, ruum, inimesed, asjad, õhtud, tänavad. Ta väidab, et alati oli sügis, et ka talvel oli sügis. Et suve ei olnudki, et oli igisügis ja oli mingi igiseitse. Kõiv väidab seda niimoodi: "Aeg aga on sügis, talv, kevad, mis kõik kokku on siiski ja oluliselt sügis. Suve ei ole. Siis ollakse ära ja linn suletakse. Tuleb alustada süvenemist sealt, kust linn avatakse ja igisügis algab. Tuleb määrata sügise täpne aeg ja koht. Me saame seda teha, sest meridiaan läheb sealt läbi ja kell on seitse. Tuleb tagasi minna igiseitsmele, millest aega arvatakse - ette ja taha. ühel õhtul teeb isa üleval akna lahti ja ütleb - tule nüüd sisse! Ma küsin: "Mis kell on?" Ta ütleb: "Kell on seitse." See on ajapunkt, millest mõõdetakse." (lk 88) Niisugune ongi siis mälu-uurimine.
Lõpmatu sisenemine
Süzheeliselt kordab seda raamatus pikalt ja põhjalikult ning ometi kaootiliselt kirjeldatav "sissetung tänavatesse", "sisenemine tänavatesse": "Kunas ja kuidas sissetung alguse sai, seda jälle ei mäleta. Mis ajendil, ka seda mitte täpselt. Mingit sissejuhatust ja pühendust kindlasti polnud ja kindlasti ei võtnud mind ema käekõrvale ega ütelnud - tule, poeg, on aeg tulnud sissetungiks tänavatesse." (lk 103)
Ja kohe tulevadki kaklused, kambad, tuleb müstiline Müravus, tulevad skaudid ja noorkotkad, tuleb Kaitseliit, tulevad ragulkad, mida Kõiv nimetab ragatkadeks jne. Hiljem seletab Madis: "Kuid miks siis just tänavatesse, võib ju mujalegi? Sisenemisi on palju, võimalusi mitmesuguseid, võib siseneda puukuuri, keldrisse, pööningule, tuppa, sahvrisse, toanurka, seintesse, lõpuks teistesse inimestesse. Aga loomulikult ka nendesse, ikkagi ka nendesse, enne ja pärast, mõnesse nüüd, mõnesse hiljem ja vahetpidamata ja nagunii, k u i d k a tänavatesse, sest nemad avanevad sisseminejatele just nüüd." (lk 123)
Topoloogilise määratlusena valitseb Kõivu raamatut "sisse" ja selle tagajärg "sees". Tegemist on (Valgas kui olemises?) sees-olemisega. Aga jah=C1 Et "sees olla", selleks peab kõigepealt tõepoolest "sisse minema" ("sisse saama"). Ent sellega oleme jõudnud agressiivsuseni. Peame nüüd rääkima (kuigi ei tahaks!) agressioonist. Sissetung, sisenemine (olgu siis tänavatesse või mälestusesse) on ikka vaid agressioon, sissetungija on agressor, jutustav Madis on üpris agressiivne tüüp. See on tõsine probleem. Miks pidi 1930. aastate lõpu Valga-filosoofia sünnitama just agressiooni? Ei tea. Kõiv ka ei seleta. Tegelikult peaks just tema seletama. Nii see jääbki mõistatuseks.
TOOMAS LIIV
