,

•• Olete kunagi ühes üle 15 aasta taguses intervjuus öelnud, et te pole kunagi tahtnud olla kirjanik. Kas ütleksite nüüd samuti, sel taustal, milliseks on kujunenud teie tekstide vastuvõtt? Kas teie nii-öelda enesepositsiooning on ses mõttes kuidagi nihkunud?

Raske küsimus, kirjanik ei ole ma tõesti kunagi olla tahtnud, aga kui ma seda nüüd juhtumisi olen (kui olen), siis sellepärast, et mul enam muud mõistlikku tegevust pole, aga kirjanikuks ei taha end siiski pidada, ütleme parem, et olen grafomaan.

•• Kuid kas olete jälginud enda loomingu kohta kirjutatud käsitlusi ja kuidas see on teid kõnetanud?

Ei ole jälginud, pigem olen hoidunud. Aga kui mõnikord olen juhuslikult mõnele kirjutisele  sattunud, siis pole muidugi võimalik pilguga tabatust ennast vabastada, kuigi olen seda soovinud. On mõned erandid: Teie artiklid (paari tean) olen truusüdamlikult läbi lugenud, sest pean teid oma kirjanduslikuks ristiisaks [Kõiv liialdab tugevasti – A.P.]. On meeldiv, et teiegi ei ole mind lausa kirjanikuks ristida tahtnud.

•• Kunagi olete öelnud, et olete oma näidendeist laval näinud ainult “Faehlmanni”. Kas see kehtib endiselt, et te pole teisi oma näidendite lavastusi näinud?

Ega vist ei ole, küll olen kuulanud mõnd kuuldemängu, üks kuuldemänguna esitatud jutt “Meil aiaäärne tänavas” mõjus mulle põrutavalt – nii täpne oli Aarne Üksküla esitus.

•• Teatrikriitikas on peetud eelkõige Priit Pedajase lavastuslaadi teie näidendite suhtes mingis mõttes kongeniaalseks. Kas oskaksite seda oma seisukohalt kommenteerida?

Kuna ma pole ühtegi Pedaja lavastatud oma tükki näinud, siis võin otsustada ainult Pedaja stiili järgi ja arutluste põhjal tüki lavastamise eel ja käigus. Nende järgi pean nõustuma sellega, mida te oma küsimuses ütlete. Ei ole mõtelnud selle üle, mis peaks tingimata lavastuses olema. Aga allpool vastuses teie küsimusele “Castrozza” lavastuse kohta olen ehk siiski millelegi (kaudselt) viidanud.

•• Olen kuulnud, et novelli “Õun” paradoksaalne konstruktsioon muutub mingis mõttes endastmõistetavamaks, kui tunda kvantfüüsikat (ise olen ses asjas võhik). Kui palju on kvantfüüsikast pärit mõtlemismudelid kajastunud teie tekstides ja selles, kuidas te näiteks minevikust ja mälust kirjutate? Või selles, milline filosoofia on teid “valinud” (nagu väljendute kunagises intervjuus Valle-Sten Maistele)?

Kui rääkida filosoofidest, kes mind on valinud, siis pean ütlema, et ei kuulu valitute, vaid pigem hüljatute hulka. Kui siiski, siis kõige enam on mind omaks võtnud “kolmainus” Parmenides, Leibniz ja hiljem hilis-Husserl. Aga nemad ei ole mulle oma filosoofiat peale sundinud, nad on mind ainult meelitanud. Mind valinud “filosoofiast” rääkisin mõne sõnaga eespool ja see on mu mõttemudeleid tõesti kujundanud. Ka kvantfüüsika on seda teinud, kuid vähestel kordadel olen sellest ise olnud teadlik; ühes novellis, mille tugevasti lühendasin ja Vahinguga koos kirjutatud “Endspieli” lõppu panin, on see teadlikult sees (kas ka romaani läinud fragmendis see ilmneb, ei mäleta). “Õuna” kirjutades oli mu peast kvantmehaanika kadunud, ainult üksteist välja kutsuvad nägemused ja juhtumused ning Paul-Eerik Rummo luuletus on siis lugu juhtinud (eriti tugev oli nägemus üliküpsest valgest klaarist ja omaaegsest kitsarööpalisest rongist ja Laanemetsa peatusest, kus isaga pühapäeviti maha tulime, et Aherule kalale minna). Aga täiesti ebateadlikult võib kvantmehaanika mind ikka kuidagi mõjutada, selle kohta ei mõista ma midagi arvata. Ja et “Õunas” on midagi paradoksaalset, seda saan ma alles teie küsimusest teada.    

•• Olete kirjutanud oma tekste eesti, võru, saksa, ladina keeles. Kas veel mõnes keeles? Miks eelistasite nt “CXC lauset “tookorrast”” kirjutada algselt saksa ja ladina keeles?

Ei mäleta enam, kas hakkasin enne Masingule pühendatud teksti proovima saksa keeles kirjutada või mitte. Kui hakkasin, siis lihtsalt jätkus see “CXC” puhul. Kui ei, siis tundsin vajadust Masingu auks end eriliselt pingutada. Igal juhul ladinakeelne variant on selle sooviga konstrueeritud. Pärast harjusin ära ja veeretasin ladina keeles oma igapäevaseid lauseid edasi.      

•• Möödunud suvel lavastati Võrus taas “Castrozza”. Seda vaadates jäi mulle mulje, et tegu on üsnagi selge allegooriaga võimu mehhanismide kohta (varem oli selle näidendi puhul mu tähelepanu muudel asjadel). Igal juhul asetus “Castrozza” selliselt nähtuna palju selgemalt nonde teiste allegooriliste näitemängude kobarasse, mida 1960. aastail kirjutasid Alliksaar, Kaalep, Rummo, Unt, ja tekkis mõte, kas “Castrozza” võis tekkida teadlikult või ebateadlikult sellesse kindlasse tollase Tartus tehtava näitekirjanduse konteksti. “Castrozzaga” seoses liigub ka üks legend. Näidendi esimene variant olevat kaotsi läinud, seejärel kirjutasite selle uuesti ja tekst läks teatriringkondadesse oma teed. Mati Unt on rääkinud, kuidas millalgi olevat tekst tema kätte sattunud ja ta olevat teilt küsinud, kas see on teie kirjutatud; te olevat eitanud. Kas see vastab tõele?

Jah. Ütlesin Undile ei. Ei tahtnud tookord teatriinimeste kilda kukkuda, pealegi tuli küsimus täiesti ootamatult. Olin oma tüki kirjutanud ja selle kõigi õigustega  Ain Kaalepile kinkinud, ja palunud seda minu nimega mitte seostada. Noh, Kaalep mu palvet ei täitnud ega võtnud kingitust vastu, oli pärast Tšehhi sündmusi käsikirja minu teadmata teatrisse läkitanud, ja arvatavasti ka mu nime nimetanud. Ju siis temagi võttis seda “võimu allegooriana” ja leidis, et on aeg ta käiku lasta. Ise ma küll “võimu allegooriale” ei mõtelnud.

Olin ta kirjutanud pärast oma “saatuslikku” Pamiiri-reisi, kust Edvin Hiedel mu elusalt, aga haigena tagasi tõi. Värskete Pamiiri-elamuste mõju all ma tüki kirjutasin, sinna juurde tulid vanad mälestused juttudest, kus räägiti Castrozza tempudest Valgas ja Võrus, nii et mõeldud oli see tsirkusetükina (Kaalepile kinkisin ta sõnadega “sa ütlesid, et tahad kirjutada näitemängu tsirkusest, siin on sulle üks niisugune” – umbes nii). Kuid kõige selle taga on mõte sellestsamast luhtaminekust. Paratamise (minu väljamõeldud väljend – paremat ei leidnud) luhtumisest ja paratamatu sünnist. Nii ma kavatsesin, kuidas välja tuli, pole minu otsustada.

Võimud on ses palas “kulissid”, abivahendid, et luhtamineku lugu käigus hoida. Niisugune oli tüki mõte, kas ta teie poolt nimetatud auväärsesse kobarasse sünnib, ei tea, aga vaevalt. Või mine tea, olid meil kõigil tollal võimu tegude tagajärjed kontides sees.

•• Isiklikult minu jaoks on üks Teie kirjutatu n-ö tuumkohti (s.t miski, mis annab “õige valguse” paljule muule, mida olete kirjutanud) “Kolme tamme” lõpus asuv kirjeldus sellest, kuidas “nad on, aga ainult mina olen”, kuidas “sääsehainu” võivad süüa kõik, “aga maitset tunnen ainult mina”, ja kasutate väga huvitavat ja paradoksaalselt kõlavat väljendit “keegi ei ole mult mu olemiseks luba küsinud”. Sealsamas on mainitud ka luhtaminekut – kujund, mida olete mujalgi kasutanud, ja tundub, et lausa omaette filosoofilist sisu kandva mõistena – saan ma ikka õigesti aru? Kas võiksite neid mõisteid ja väljendeid kommenteerida?

Mõni sõna luhtamineku “metafüüsikast” (ontoloogiast). Paratamine on metafüüsilise (transtsendentaalse) mina “tegevus”, mis läheb luhta ja sellega loob empiirilise meie, kes elavad ajas, minevikuga, mis on-olnuna on absoluutselt paratamatu. Selle metafüüsika lätted on varases lapsepõlves, millest “Kolm tamme” pajatab. Väljendit “keegi ei ole...” ei tule võtta banaalses mõttes, umbes nii, et keegi ei ole mult luba küsinud mu sigitamiseks, vaid nii, et see, kes sigitatuna ilmale tuleb, Madis Kõivuna, ei ole luba andnud olla Mina, see ainus “mina olen” kõigi kõrval, kes “nad on”. Olen väljendit “luhtaminek” kasutanud ka epistemioloogilises mõttes, mõnikord ka kvaasi-religioosses, sel juhul on luht teine reaalsus (sinna jõuabki “Castrozza” mälukaotanu viimases stseenis – igavesse silmapilku, mis alati püsib silmapilguna koos oma mineviku ja tulevikuga). Ka päris tavalises tähenduses olen seda kasutanud, aga ikka nii, et tema esialgne ontoloogiline mõte on seejuures meeles peetud.

•• See äkiline äratundmine selles tekstikohas mõjub “ülekohtuna”, millegi raske ja talumatuna. Võiks ju ka kujutleda, et selline tunne võiks mõjuda vabastavana. Millest see tuleb, et teie puhul just nii?

Äratundmine tuli mulle ikka pääle õhtupoolikuti, eriti siis kui päike on haiglaselt kollane ja see oli mu varastel aastatel “hirmutund”. Ikka tuli siis hirm, mida päeval kunagi ei tundnud ja millel põhjust ei olnud. Küllap see hirm jäi ka “metafüüsilise äratundmise” külge kinni.

•• See “metafüüsiline luul” või asjade läbimõtlemise vajadus, millest olete enda puhul kõnelnud, mis see oma loomult on – kas huvi “maailma asjaolude” vastu, uudishimu, nauding mõtlemisest ja sõnastamisest või hoopis sund?

“Metafüüsilise luulu” loomuses on kõik, mida te ette lugesite, aga peamine on sund – või ka nii: ta tuleb ise vägisi peale.

Madis Kõivu tagasihoidlik edevus

Andres Laasik


•• Madis Kõiv on justkui täielik autsaider. Ei kuulu ta kirjanike liitu, ei käi ametlikel vastuvõttudel ega raiska aega peenemat sorti seltsiüritustel.

•• Tagasihoidlikkus on muidugi üks suur voorus ja Madis Kõivu puhul mõjub see täie eest usutavalt. Hea on siin võrdlus Tammsaarega, oma teoste ettekandeid teatris käisid mõlemad salaja piilumas. Ilma igasuguse kärata.

•• Ent nagu Tammsaare, on ka Kõivu puhul võimalik rääkida edevusest. Mis käib kaasas kirjaniku ametiga (kuigi Kõiv oma kirjutamisi ametitegevusena ei käsitle). Nimelt leiab ta loomingus rohkesti intiimset Kõivult eneselt. Kõivu tagasihoidlikkus elab üheskoos vajadusega paljastada. Oma tundmusi, oma elulugu, mäletamisi. Isegi suurkujude kohta kirjapandu on Kõivul kuidagi pagana isiklik. Kõiv on äärmuslane, võimeline olema samal ajal äärmuslikult tagasihoidlik ja ka edev.


Elu & looming

Madis Kõiv

snd 1929. aastal Tartus

•• näitekirjanik, prosaist, esseist, filosoof

•• Füüsika-matemaatikakandidaat

Näidendeid:

•• “Castrozza”

•• “Küüni täitmine” (koos Hando Runneliga)

•• “Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus” (koos Vaino Vahinguga)

•• “Kokkusaamine”

•• “Filosoofipäev”

•• “Tagasitulek isa juurde”

•• “Peiarite õhtunäitus”

•• “Kuradieliksiir”

Romaane

•• “Endspiel. Laskumine orgu” (koos Vahinguga)

•• “Aken”

Stsenaarium

•• “Georgica”