„Mailased” on lugu armastusest, aga kas inimese, linna või mõlema vastu, on iseasi. Foto: Shutterstock

Peedu Saare „Mailaste” tagakaas väidab Peeter Sauteri isikus, et teos on „impressionistlik vinjett”. Sauter võrdleb seda mõnede oma lemmikutega, mis on „ambitsioonivabad, samas ülitundlikud”. See näide läheb ritta, mille põhjal hakkan vaikselt kahtlustama, et enamiku romaanide tagakaanetekst on mõeldud peamiselt lugeja eksitamiseks. Minu kujutlus on umbes selline: kirjutaja mugistab kuskil kaugustes naerda, kui mõtleb, kuidas inimesed loodavad sealt mingisugust teeotsa leida.

Aga eks iga lugeja loegi isemoodi ja iga lugemisviis ole mingil moel… õige? Eelöeldu põhjal pole küllap keeruline oletada, et minu jaoks oli raamat ilmselgelt midagi muud kui Sauteri jaoks. Eelkõige terviklik romaan, mida ma ka heas mõttes ambitsioonivabaduses ei kahtlustaks.

Saar on romaani vormistanud kui kirja armastatule, keda bioloogist minategelane kutsub mailaseks.

Saar on romaani vormistanud kui kirja armastatule, keda bioloogist minategelane kutsub mailaseks ja kelle pärisnimi võib, aga ei pruugi olla Veronica. Ta kirjeldab kirjutamise hetke, aga eelkõige lähema ja kaugema mineviku sündmusi, seejuures kunagiste klassikaaslaste ja nende omavaheliste suhete muutumist, mõne jäädavat lahkumist, tähendab, surma. See on põimitud magusvalusa dekadentliku õhkamisega armastatu järele. Armastuse lugu ise osutub mitte küll niivõrd armastuse, kuivõrd noore tüdruku kohta käiva kinnisidee looks.

Ühe loo sees on veel vähemalt üks lugu, kui mitte mitu. „Mailased” on lugu armastusest, aga kas inimese, linna või mõlema vastu, on iseasi. Ent see on ka inimeste suureks kasvamise lugu ning suisa pea kriminaalseid mõõtmeid võtva mõistatuse lugu. Romaani minategelase mõttekäike jälgida on kütkestav, vaikse allakäigu kirjeldused (ent ta jääb pinnale!?) haaravad kaasa.

Saar on suutnud elavalt silme ette manada pilte kohtadest üle terve Eesti, ehkki alati jõuab ta varem või hiljem taas Tartuni. Selle linnaga seotu suisa uhab nostalgialainega üle. Näiteks gümnaasiumi- ja ülikooliaja Tartus veetnu jaoks (nagu mina) kangastub kogu Toomemäe- ja kõrtsiromantika nii oma (tumedais) värvinüanssides, lõhnades kui ka maitsetes. Pohmellivine kirjeldaminegi tekitab mõningat solidaarsust.

Ainult ilus. Ja kõik

Raamatu selgelt isikupärast stiili ja kompositsiooni nautisin lugedes siiralt, ent millalgi hakkas üha enam kripeldama üks teost läbiv joon. See, kuidas autor naisi, eriti kirja adressaati kirjeldab. Või õigupoolest, kui vähesisukalt ta seda teeb.

Taustaks: võib-olla polekski see muidu nii tugevalt pilku tõmmanud, aga enne Saare raamatut sattus mulle miskipärast kätte ridamisi tekste, mille seas paigutus „Mailased” ühtäkki justkui mustrisse. Näiteks lugesin hiljuti käsikirja – igati kepsakalt kulgevat – meesautorilt, kes kirjeldas naisi alati positiivselt, aga ühtlasi peaaegu eranditult sõnaga „ilus”, millele lisandusid spetsiifilisemad soengu karakteristikud. Seejärel sirvisin luulekogu, kus meesautor loetles taas küll naiste voorusi, ent alati visuaalseid: rinnad, nahk, juuksed, silmad. Väike valim, mille järgi üldistada, ent samal ajal loetud naisautorite raamatutes (olenemata muust hinnangust) täheldasin miskipärast nii nais- kui ka meestegelaste puhul, et peale esteetika joonistuvad välja veel iseloom, emotsioonid, intelligents (või selle puudumine).

Aga ükskõik millise taime kirjelduski on raamatus huvitavam. Sellesama mailase, kelleks minategelane armastatut kutsuma hakkab, näiteks. Peategelase igatsusel tüdruku vastu ei näi lihtsalt olevat pistmist mingi inimeseks olemise kvaliteediga.

Üks näide. Siri Hustvedt kirjeldab romaanis „Lõõmav maailm” ühe noore naise suu läbi tema ema obsessiooni välimuse kohta: „Talle meeldis meile rääkida päevast, mil ta jalutas Clintonis mööda tänavat ja mõtles omi mõtteid, kui üks mees ta peatas ja ütles: „Te olete kõige ilusam naine, keda ma elu jooksul olen näinud.” Oligi kõik. Mees läks oma teed, kuid mampsi silmad lõid iga kord, kui ta seda lugu rääkis, särama ja klaasistusid. Kui ilus olla on parim asi, mis sul on, siis valmistab see tahes-tahtmata hiljem pettumust, sest sul tuleb vanemaks jääda.” Võib-olla millegi sellise pärast, milleni jutustajahääl siin jõudis, tundubki mulle kuidagi kurb, kui piirdutakse vaid välimuse kirjeldamisega?

Nii et mea culpa, minu kulp, aga eelmainitud kontekstis tõmbaski Saare raamatus just naiste kujutamine ebaproportsionaalselt suure osa minu tähelepanu.

Mida saab siis lugeja teada Saare teoses kirjeldatud armumisobjekti kohta? Peamiselt seda, et ta on minategelase kinnitust mööda liiga noor („Seitseteist? Üheksateist? Kõige rohkem kakskümmend,” mõtiskleb kirjutaja) ja liiga ilus. „Kui pagana armas Sa oled! Aga jah, liiga noor!” (lk 71). Tüdrukul on üks huvi, muusika. Aga ükskõik millise taime kirjelduski on raamatus huvitavam. Sellesama mailase, kelleks minategelane armastatut kutsuma hakkab, näiteks. Peategelase igatsusel tüdruku vastu ei näi lihtsalt olevat pistmist mingi inimeseks olemise kvaliteediga.

Armastab Tartu linna

Ka Saare teele sattuvate teiste naiste kirjeldused meenutavad enam raame, milles puuduvad värvid. Asi ei näi olevat selles, et Saarel pole võimekust või sisu. Nagu juba mainitud, suudab ta lugejale vägagi edukalt silme ette manada kohti ja hetki, aga ka inimesi. Saan teada, kuidas näiteks klassivend Mardi „sõna maksis, Marti kuulati, tema eeskujul käituti. (...) oma mässumeelsel moel oli ta alati viisakas, intelligentne, julge, aga mitte edev, sisimas võib-olla üsnagi tagasihoidlik, tundlik, kindlasti haavatav, sai kõigiga hästi läbi, lõbus, lahke, alati sõbralik.” jne (lk 25). Aga raamatu seisukohalt vähemasti sama oluline klassiõde L? Tema „säras sama kirkalt kui talvine päike läbi koolibussi akna” (lk 34), veendub lugeja. Nagu selleski, et samamoodi säras ta ka aastaid hiljem, kui minategelane teda teleriekraanil laulmas nägi. Samuti tõigas, et L oli tore.

Jah, muidugi, ma ei tea autori eesmärke. Võib-olla ta tahabki näidata, kui veidrana mõjub mees, kes võtab ühepoolselt oma ihade sihtmärgiks peaaegu alaealise („Lolitaga” pole siin siiski pistmist) ja projitseerib temasse nimetu igatsuse. Võib-olla esitab ta hoopis tänapäevast versiooni rüütlist, kes peabki oma südamedaami järele ainult õhkama, mitte lummust tüdruku kättesaamisega rikkuma. Ja viimaks, õigupoolest ei võta Saar esteetika kohta lõplikke seisukohti, vaid teatab romaani minategelase kaudu, et ilus on see keha, mille omanikku sa armastad (mitte vastupidi).

Armastusliin linna suunal on igal juhul veenvam ning kogu tunnetekaose vältel joonistub huvitavalt välja minategelase kinnisideedesse takerdunud romantilis-poeetilis-kannatajalik pool. Kui lugeda „Mailast” nagu armastusromaani, pakuksin selle peategelaseks siiski pigem Tartut. Linnal on iseloom, see võimaldab traagilisi ja lüürilisi hetki, see on dünaamiline. Ning lõpuks tulen tagasi algusse, et rõhutada: selles romaanis on palju enamat kui kirjeldatud aspektid. Nii et vabandust omakorda eksitamast. Raamatut soovitan igal juhul.