Vabariigi aastapäeva eel esitles Eesti üks esiskulptoreid – ütleksin peaaegu eesti nüüdisskulptuuri käilakuju – Mare Mikoff Sorose Kaas-aegse Kunsti Keskuses oma raamatut ”Mikoff. Skulptuurid”. Kataloogiks seda trükist nimetada ei söanda, selleks on seal liiga palju subjektiivsust. Kataloog võiks olla mingil määral kokkuvõttev, ülevaatlik, süstematiseeriv, ”Mikoff. Skulptuurid” ilmutab aga võluvalt hoolimatust nende tavapäraste ootuste suhtes. Skulptor Mare Mikoff on sellesse raamatusse jäädvustanud kakskümmend üks taiest sünniaastatega 1977–1995. Värvilisi fotoreproduktsioone saadab kunstiteadlase Aleksander Jakovlevi tekst. Pilt ja sõna moodustavad umbes samasuguses suhtes paari, nagu on Mare Mikoff ning Aleksander Jakovlev ise: nad toetavad teineteist, teineteisega alati nõus olemata, aga ka mitte kunagi tülli sattumata. See on huvitav juhus, kus kaks eri helistikku nii sundimatult kokku kõlavad. Kummastki võiks rääkida eraldi.
Seesmiselt hästi suur naine
Mare Mikoffi loomingu tundjale võib raamatu pildi- või õigemini teostevalik paista esmapilgul arusaamatu. Miks just need taiesed, miks just aastatest ümber 1989 ja 1995? Loomeloolise ülevaatlikkuse seisukohalt pole see kaantevahe millekski kohustav. Siin on huvitavat ja kergemat, kesksemat ning äärepealsemat – selles kirjus valikus on kõike.
Eriti portree vallas võib näha, kuidas mõni teos oma väärtuse säilitab või väärtuses kasvab (näiteks Peeter Volkonski, Vilen Künnapu, Gustav Naani portree), mõni aga ajapikku tühiseks osutub (kunstiajakirjanik Harry Liivranna pea, millega paari aasta pärast ei ole mitte midagi peale hakata). Igal juhul jääb mulje, et ”Mikoff. Skulptuurid” võiks kanda alapealkirja ”Esimene köide”. Järgmistesse jätkuks veel palju huvitavat, mille ilmumist taas toetaksid Eesti Kultuurkapital ja Sorose Kaas-aegse Kunsti Eesti Keskus.
Mare Mikoff on seesmiselt hästi suur naine. Nii suur nagu skulptor olema peab. Ta valab skulptuuridesse oma sõltumatuid mõtteid ja kujutlusi. Ning need pole mitte üksnes vabad, vaid ka kaasa mõtlema ja kaasa tundma kutsuvad.
Paari aasta eest tegime juttu tema teosegrupi ”Tristan ja Isolde” kultuuriloolistest tagamaadest. Materjal ning idee olid (ning on) seal ässitavas dialoogis. Mare Mikoffi Tristani-kujutlus, valgunud igavesse messingisse. Nagu tõestamaks oma suveräänsust.
Lollikindel professionaalsus
Aleksander Jakovlev, tugev mees, kes nii mõnigi kord on aidanud Mare Mikoffi teoseid näitusesaalidesse või ateljeesse transportida, mõistab mind, kui ma ütlen, et skulptori looming on kaalukas. Ega tohigi kerglaseks jääda, paberskulptuuri, tekstiili ja vinüüli mängumaile. Loovutagem nood ained installaatoritele! Kujur Mare Mikoff on kullaprooviga – noh, pronksiprooviga looja. Andke siis talle pronksi ning andke talle ka kulda! See poleks mahavalatud metall.
Kunstiteadlase Aleksander Jakovlevi eesti- ning ingliskeelsed tekstid raamatus ”Mikoff. Skulptuurid” on aforistlikud ja sellistena olulisi asju tabavad. Mõned on üldisemad ja n-ö lollikindlamad (”Mikoff elab oma planeedil” – seal elas ka infantiilne Väike Prints), mõned seevastu halastamatult targad (”üldiselt iseloomustab eesti skulptuuri lihtsavõitu atleetlik professionaalsus”), mõned jälle mõistetavad üksnes neile, kes on harjunud Aleksander Jakovlevi isepäise mõtteviisiga (näiteks: ”Nüüd paikneb traditsiooniline professionaalsus inimkultuuri selles kohas, mis kujundab käsitöö, disaini ja neid juhtiva metafüüsika” – no millal ta pole seal paiknenud!).
Et raamat on ka Aleksander Jakovlevi kujundatud, siis on tekstimõttele jäetud neil lehekülgedel piisavalt ruumi pildimõtte kõrval. Kahe autori raamat on puhas ja pidulik kätte võtta.
Raamatu ”Mikoff. Skulptuurid” esitelul käristas autor iga külalise silme all tema kinkeeksemplarist ära pool tiitellehte. Skulptorlikumat pühendust oleks raske välja mõelda!
