MARE MÜÜRSEPP: Jaan Rannapilt uus poistejutt
Tähtkuju poolest neitsilik Jaan Rannap sai 3. septembril 75-aastaseks. Ühe tõesti hea kingituse on ta ise enesele valmistanud: uus raamat, seiklusjutt “Roheline kindlus”. Mõni aeg tagasi nägin teda koos Tiritamme inimestega ja siis arvasingi, et midagi on tulemas.
Raamatu kaanepilt ütleb, et Rannap on jäänud, nagu heaks tooniks peetud, oma liistude juurde: koer, poisid, metsik loodus. Need kaks olevuste kategooriat, koerad ja poisid, võivad olla kindlad, et eesti lastekirjanduses leidub meistrikätt nende kujutamiseks. Juba Jaan Lattikul ja Jüri Parijõel oli hirmhäid tähelepanekuid nende elust ja Rannap jätkab rida ilusasti ja hoolega.
Uues raamatus on tunda ühtaegu vana head Rannapit – ta on rõõmsatujuline, teravmeelne, pinget kruttiv, nagu ta on olnud alates 1962. aastal ilmunud kogumikust “Roheline pall” –, teisalt on see väga nüüdisaegne raamat. Sulesepp pole elanud, silmad-kõrvad kinni. On küllalt märgatud, kuidas elu ja olud muutuvad.
Tegelaseks on poiss Eeri n-ö riskiperest. Ema Irma kasvatab Eerit ja väikeõde üksi, isadest üks on teadmata ja teist raamatus ei paista. Irma saab sugulaselt Roosilt päranduseks talukoha ja viib lapsed suveks sinna elama. Saades ajutise tööotsa eemal alevikus jätab ta Eeri ja tema sõbra kahekesi maja hoidma. Sõber on linnakultuurist – kui seda nii annab nimetada, turu- ja agulitarkusest – läbi imbunud Manivald, ärikale sobiva hüüdnimega Mani. Koos otsivad poisid rahateenimise võimalust ja kukeseente jälil satuvad rabasaarele, kus varjab end keegi üsna ohtlik.
Ema kõrtsis, lill juustes
Eks seal maakohas on poisse ennegi olemas ja põlisasukad kavatsevad uustulnukatele käkki keerata. Poisiliku hoo ja hoolimatusega keskendub Rannap poiste tegemistele, ei hala ega imesta ema Irma ümber. Lapselt laenatud rahaga kaob Irma mõneks päevaks ära, siis äkki istub kõrtsis kahe mehe keskel, lill juustes... Rannap neid asju lugejaga ei klaari, Eerile on ema nii nagu ta on, väljaspool kriitikat, enda oma. Ema ja poisid satuvad süüdistuse alla, kui Irma töökohast lasteaiast raha ja muud kaob.
Lugu kerib end järjest põnevamaks ja lõpus on olukord juba täiesti tõsine. Kui kirjanikult midagi raamatu kirjutamise ajal paluda oleks võinud, siis seda, et viimane peatükk pikemalt ja laiemalt lahti seletaks, mis kellestki sai ja kuidas olukord lahenes.
Eri lugejatele võib eri põhjustel nalja teha see, kuidas Rannap muusikategemisest räägib. Eks see bändimõte on ammu tema lugudes terendanud. On arvata, et Räige Rokkar varjab end ka selles pealtnäha metsavaikusest läbiimbunud põlispedagoogis. Moodsa eluga julget kaasaminekut näitab vägisõnade tubli esindus vanameistri põnevikus. Võib ette kujutada, kuidas toimetaja mõne koha peal punastas ja peenemat suupruuki juurutada püüdis.
Rannapi poisstegelased on elu täis, nagu nad alati on olnud. Suurt osa nende mõtteilmas mängivad filmi- ja raamatueeskujud, olgu siis loetud kas “Saladuslikku saart” või kohustuse korras “Kevadet”. Usutavasti saavad uued ja uued poistepõlvkonnad omakorda Rannapi raamatu seiklustest mängu ja elamise eeskuju. Ja “Rohelise kindluse” lugu peab kindlasti jätkuma, sest pätid jäävad ju veel püüdmata!
ROHELINE KINDLUS
Jaan Rannap
Tiritamm
