MARE MÜÜRSEPP: Väike õiglusekuninganna Ann
Kuninganna Anni lood on kirjutanud väga tark, tundlik ja küps inimene, kes on jõudnud elu üle järele mõelda. Anni teod ja tahtmised väljendavad lapse suhet maailma. Laps on üldjuhul nõrk maailma asjades kaasa rääkima, sealhulgas oma elu korraldama. Sellepärast on talle hädavajalik võtta enesele kujutluses mingi tavalise elu kohal kõrguva tegelase roll – kuningas, kuninganna, võlur või haldjas, erivõimega olevus (Lindgreni ülitugev Pipi või lennuvõimeline Karlsson). Sellise kõrgema positsiooni kaudu saab laps kujutluses vabaneda täiskasvanute maailma ahistavaist reegleist.
Ann, laps-kuninganna, on väga tegev. Tal on alati midagi toredat ette võtta. Hästi lapsemeelne on see, et üks kui teine asi ei tule välja. Siis lepib Ann asjaga nii, nagu see on (sööb vahukoore asemel võid kartulitega) või teeb asja uuesti ja parajamalt (kringli asemel kakukese) või tuleb kõrvalt keegi teine, kes teeb asja paremini. Igatahes on lahendus alati olemas ja see loob tunde, et maailm on üldiselt hea.
Ann on ümbritsevaga harmoonilistes suhetes ning taotleb õiglust ja rahu igas suhtes. Ta aitab kodututel tööd leida – sest tema riigis on kakskümmend kolm kodutut, ja selle kodutu, kes probleemi tõstatas, võtab ta endale nõunikuks. Ta lepib nälkjaga kokku, kus keegi maasikaid sööb. Ta ei võta looduselt vägisi ande, vaid ainult seda, mida loodus lubab võtta. Kui ta metsa marjule läheb, tuleb vastu karu, kes küsib: “Kas sa mulle ka midagi tõid?” Ja Ann toobki.
Toredat liini ajab Ann prints Eduardiga. Eduard ei joo viina, armastab väikeseid lapsi ja tal ei ole naist – seega, miks siis mitte teda armastada? Ehkki Ann on valitseja, käsutab, keda tahab, on armastuse asjades vaja kannatlikult oodata, kuidas need lahenevad.
Hädas riigieelarvega
Tasapisi jõuame tõdemuseni, et paljugi kuninganna Anni tegemistest peegeldab täiskasvanute elu tarbimis-, meedia- jm sõltuvuste rüpes, kus infantiilsus on kujunenud kultuuridominandiks (kes pole küllalt lapsik, ei tule eluga toime). Kuninganna Anni prototüüpi võime igapäevaelus kohata mis tahes ametis ja paigas, maal või linnas. Ta on meie ise. Hambaarsti juures arvet saades Ann algul ehmub, siis aga meenutab, et ise ta kirjutas alla tasulise hambaravi seadusele. Kuninganna Ann on hädas riigieelarvega.
Anni taust on rahvatarkus, põlised uskumused, ja raamatu lüheldased episoodid toovad esile nende uskumuste kokkupuute tänase tegelikkusega. Lõkke ümber istuvad justkui varandust valvavad rahaaugu haldjad, kes pakuvad Annile laenu ja liisingut.
Anni kuningannaks olemise mängulisusest joonistab selge pildi raamatu viimane peatükk. Anni riigi ministrid tõstavad pead ja tahavad Annist vabaks saada: sel pole elukogemust, viitkümmet eluaastat ega doktorikraadi. Nad on tänamatud, mõtles Ann. Mina mõtlesin nad välja. Siit tuleneb kõrvalepõikena väga huvitava arutluse võimalus. Kes su välja mõtles, selle võimu all sa oled. Ehk teisipidi: kelle võimu all sa oled, see on sinu välja mõelnud? See on sind ka mõnegivõrra loonud? Miks muidu on rahvad laulnud tänu parteijuhtidele ja muudele ülikutele.
KUNINGANNA ANNI LOOD
Marju Õunpuu
Pildid Kadri Ilves
Tänapäev
