Mari Saat: tegelaste saatus kujuneb minu sees

Mari Saat ütleb, et pole kunagi osanud luuletada. Lood, mida ta kirjutab, lihtsalt tulevad tema juurde ja need on vaja kirja panna. Alguses tundus isegi, et alternatiiv oleks hulluks minna. TTÜ-s majandusõppe­jõuna töötava Saadi romaani „Lasnamäe lunastaja” peavad kriitikud üheks paremaks mulluseks raamatuks.

 — Kui kaua „Lasnamäe lunastaja” kirjutamine aega võttis?

— Raamatus räägitakse kriisist, mille tõttu Natalja koondatakse. See käis tegelikult eelmise, maailma elektroonikavaldkonnas 1997. aasta paiku alanud majanduskriisi kohta. Natalja ise tekkis kuidagi varem, aga selle kriisini polnud mul ettekujutust, mis selle tegelasega juhtuda võiks. Kui kriisi poleks olnud, oleks ta tõenäoliselt saanud oma lapse üles kasvatada ja ka hambaklambrid osta, ilma et selliseid probleeme oleks tekkinud.

Esiteks pidi olema Natalja tütrega. Teadsin, et on selline inimene ja ma olin temast huvitatud – milline ta on, kuidas ta mõtleb... Lugu seal ümber veel ei olnud. Kui ma sattusin oma noorema tütrega hambaklambrite pärast arsti juurde, siis läks ka lugu omavahel kokku.

See mõte haudus väga kaua. Kirjutama hakkasin romaani umbes 2000 või 2001, umbes eelmisel juunil sain valmis.

— Kas te tajute enda loodud tegelaste ees mingit loojalikku vastutustunnet, mis takistaks nende elu liiga raskeks muuta?

— Ei tunne. Ehk on asi selles, et ma usun siiski Jumalasse – absoluudi mõistes –, ja Jumal laseb ju ka hulludel asjadel juhtuda. Tahaksin kirjeldada ikka seda, mis võib juhtuda – õigemini, mul ei ole tunnet, et ma saaksin seal midagi teha.

Siin on paradoks. Ühest küljest neid tegelasi justkui ei ole olemas. Samal ajal tundub mulle, et ma ei mõtle neid ka välja. Nende saatus kujuneb minu sees ja ma jälgin seda. Ma küll sooviksin neile kõige paremat ja mulle ei meeldi, kui nendega midagi halba juhtub.

— Kirjanikuna olete nagu meedium – lugu on olemas ja teie panete ainult kirja?

— Jah. Ma ei oska seda seletada, mul on lihtsalt selline tunne. Ma ei ole muide kunagi osanud luuletada. Kümneaastasena kirjutasin ükskord järjest kolm luuletust, pärast seda, umbes neljakümneselt veel ühe.

— Mis motiivid teid kirjutama panevad?

— Kui ma noor olin, uskusin, et kui need lood niimoodi tulevad ja kujunevad ja ma neid kirja ei pane, siis lõpetan paratamatult hullumajas. Väljakirjutamine päästaks siis nagu vaimuhaigusest. Mulle tundub, et igaks elukutseks sünnitakse, ka kirjanikuks. On mitmesuguseid prosaiste. Ühed tahavad just iseennast analüüsida, teised jälle ei huvitu enda isikust nii palju. Ma ei ütle, et ühed oleksid egoistlikumad kui teised, nähtavasti on asi eri mõttelaadides. Mina eriti ei saa kirjutada midagi autobiograafilist, sest mulle ei paku iseenda isiksus huvi. See on niimoodi lapsest saadik olnud.

Kirjutamist alustasin võrdlemisi hilja, pärast ülikooli, umbes 22-aastaselt hakkasin proovima. Lugesin mõnd raamatut ja leidsin, et minu meelest on see igav ja halb, tundsin, et mul pole õigust nii ütelda, kui ei ole proovinud, kas suudan ise paremini. Tahtsin teada, kas suudan. Alguses ei tahetud mind avaldada, ma ei saanud aru, kuidas võtab lugeja vastu seda, mida öelda tahan. Püüdsin kirjutada liiga lakooniliselt... Mida edasi, seda rohkem ma vaatan, et see on igavene protsess ja ma ei suudagi kunagi kirjutama õppida.

Aga mõte, et kirjutamine päästab vaimuhaigusest, hakkas kummitama, kui mul lapsed sündisid ja oli vaja tööl käia. Hakkas huvitama, et kui sul on lugu peas ja sa mõtled sellele iga päev, kuidas seda saaks kõrvale panna, et see vaimselt ei häiriks. Kui ma praegu ei kirjuta, tuleb see sellest, et mul pole töö kõrvalt aega, aga siis mind huvitas, kuidas see psühholoogiliselt toimib.

Praegu võin poolelioleva idee võtta ja n-ö riiulisse panna. Iseasi, kas ma suudan selle riiulist uuesti välja võtta, kui see kauaks seisma jääb.

— Tahtmatult olete saanud venekeelse vähemuse kirjanduslikuks eestkõnelejaks...

— Ma ise seda õnneks ei taju, sest ma ei puutu eriti kokku muuga kui oma õppejõutööga.

— Aga teate, mismoodi venelased mõtlevad?

— Ma ei tea, mismoodi venelased mõtlevad. Kui kirjutan eestlastest, siis ega ma ei tea ka, kuidas nemad mõtlevad. Teadlane peab tegema üldistusi, aga kirjanik võib kirjutada sellest, mida kunagi ei saagi juhtuda. Kirjanik imeb teist inimest kuidagi niimoodi enda sisse, et selleks ei pea nad üksteist aastakümneid tundma. Kui sa elad kellegagi kõrvuti koos ja tahad hakata teda kirja panema, avastad järsku, et sa ei tea temast mitte midagi. Prototüüpe saan kasutada välimuse järgi, aga mitte sisemiselt.

— Olete Tallinnas sündinud. Kuidas seda linna kirjeldada?

— Kõige paremini kirjeldab seda sõna „Tallinn”. Sõna kõla kannab endas teatud tunnet. Kui ma loen või kuulen Tallinna nime, on minu jaoks selles kõik olemas, aga võõrale ma seda tunnet edasi anda ei oska. Eeskätt tuleb ikkagi meelde, meri igas vaates.

— Mis tingis teie otsuse minna majandust õppima?

— Mu ema oli väga raskelt südamehaige ja tahtis oma lapsi kangesti enda juures hoida, ta ei tahtnud, et läheksime Tartusse. Ma olin kolmas ja kõige noorem laps. Õde valis majanduse, temast kümme aastat noorem vend samuti. Mina võtsin sama eriala vist sellepärast, et ma ei tahtnud pedasse minna. Õpetaja rollis olla ja rahva ees esineda oli minu meelest väga hirmus. Nüüd olen tänu mitmele juhusele õppejõud ja rääkimisega harjunud.

Kui tuli uus iseseisvus, arvasid paljud, et veneaegne haridus tuleks täielikult üle parda visata. Aga kui ma vaatan, mida meie majandustudengid õpivad ja mida meie õppisime, siis vähemalt meie, kes me 1966. aastal alustasime, saime päris hea hariduse.

Kui tuli sula, siis püüdis Hruštšov Ameerikast võimalikult palju üle võtta. Tõlgiti ka palju sellist majandusalast kirjandust, mis oli enam-vähem apoliitiline. Ja muud erialad, nagu majandusmatemaatika, tõenäosusteooria – kõike seda saime palju rohkem kui praegu.

Näiteks poliitökonoomiat andis meile Leo Kahk, kes püüdis oma loenguid anda võimalikult niimoodi, kuidas seda tollal väljaspool raudset eesriiet tehti.

Kuna ma lõpetasin väga heade hinnetega, sain tööle sinna, kuhu ma tahtsin, teaduste akadeemia majanduse instituuti. Minu kandidaaditöö juhendaja Ülo Ennuste nägi palju vaeva, et õpetada mind teaduslikke artikleid kirjutama, ja minu meelest on sellest palju kasu olnud ka nn ilukirjutamisele – mingi ühine eneseväljendamise loogika on mõlemas.

Koolimatemaatika piires olin alati viieline, aga matemaatilise mõtlemise osas üsna andetu, ma ei suuda abstraktselt mõtelda. Seal oli see aga hädavajalik. Kui mulle mingit abstraktset teooriat seletatakse, ei saa ma kunagi muidu aru, kui tuuakse mingi näide.

Püüdsin üht võrdlemisi keerulist võrrandit lahti kirjutada, et sellest ise aru saada. Ennustele see seletus väga meeldis ja sellest sai minu esimene publitseeritud artikkel, mis oli hilisema kandidaadikraadi aluseks. Teadusliku mõtlemise(uurimise) protsessi püüdsin hiljem väljendada novellis „Koolimaja”. Aga muidugi ei tule ükski lugeja (ega kriitik) selle peale, et ma selles novellis seda taotlesin – ega minagi ei tuleks, kui seda teise kirjutatuna loeksin.

— Räägite tudengitele ärieetikast. Lähevad need sõnapooled üldse kokku?

— Ärieetika kõlab idealistlikult, kuni selle üle järele ei mõelda. On küll neid, kes lähevad üksnes esimest kasu jahtima ja püüavad kogu teenitud tulu kuskile maksuparadiisi välja kantida, lähevad lühiajalise tulu nimel petmise peale välja, aga neid on vaid mõned üksikud. Ettevõtja tahab saada stabiilset tulu, mitte laostuda ja muidugi võimalikult suurt kasumit saada. Seda, kas me tegutseme eetiliselt, saab analüüsida kahe vastandliku vaatenurga abil. Üks võimalus on vastandada omakasu ja ül­dist kasu. Teine, deontoloogiline eetika lähtub õiguste ja kohustuste põhimõttest. Peamine, milleta äri ei saa püsida, on usaldus.

— Kas teie tegelane Natalja Filippovna käitus ennast müües eetiliselt? Kui niimoodi saab üldse küsida.

— Kui tudengid esimesse loengusse tulevad, arvab suur osa neist, et on olemas üks ainuõige eetiline käitumine ja kõik muu on vale. Igapäevases elus ei saa me enamasti absoluutselt eetiliselt käituda. Ärimees võib käituda ausalt, usalduslikult, mitte petta. Aga see võib viia tema ettevõtte laostumiseni. Kui ettevõte on küllalt suur, võib see ühiskonnale tekitada sellise kaotuse, et tekib küsimus, kas see on eetiline.

Eetilisus on siiski suhteline mõiste. Kui Natalja Filippovna peaks tulevikus oma tütrele seletama, kuidas ta raha teenis, siis tema enda meelest oleks see olnud täiesti ebaeetiline ja halb, lihtsamalt öeldes patt. Aga tütar oleks ehk asjast hoopis teisiti aru saanud. Väga võimalik, et oleks hakanud ennast süüdistama...

— Teie ema oli kirikuõpetaja tütar ja isa ateist, kas need vaated teie kasvatuses ei põrkunud?

— Nad vist eksisteerisid koos. Mu ema ja isa elasid koos väga hästi, võib-olla sellepärast, et nad abiellusid väga hilja. Nagu ma tagantjärele aru saan, oli isal alati austus teiste uskude ja arvamuste vastu. Meie teada oli ta suurema osa oma elust ateist, arvatavasti umbes kuueteistkümnendast eluaastast, kui ta elu ebaõigluse üle järele hakkas mõtlema. Paljud ju hakkavad sellepärast ateistideks, et nad tajuvad, et maailm ja Jumal on väga ebaõiglased. Aga mulle tundub, et enne oma surma jõudis ta Jumalale õige lähedale.

Kui mu vanemad abiellusid, tahtis ema laulatust, aga isa ütles, et tema pole usklik ja laulatusele minek oleks tema poolt pilge. „Kas sa tahad, et ma pilkaksin sinu Jumalat?” Emale jättis see väga tugeva mulje.

Teine lugu räägib, kuidas Hiiumaal olid mu emaema matused. Oli Stalini aeg ja tekkis küsimus, kes julgeb risti surnuaiale kanda. Isa võttis risti selga ja kandis kalmistule.

— Kas te kuulute te mõne kiriku liikmeskonda?

— Jah. Õigeusutraditsioon on mu suguvõsas päris pikk. Ema oli pärit Hiiumaalt, isa Muhumaalt. Eestlased on usku päris palju vahetanud. Vene valitsus meelitas neid soodustustega õigeusku. Mu emapoolne vaarisa saatis oma pojad Venemaale uurima, kas see on ka hea usk. Pojad, kelle seas oli ka minu vanaisa, leidsid, et õigeusk on talupoja jaoks hea ning nad ehitasid Hiiumaale esimese ortodoksi kiriku, mis on ka ainus, mis siiani edasi tegutseb. Vanaisa oli seal köster-kooliõpetaja. Tegelikult tahtis ta preestriks õppida, aga talus oli tööjõudu vaja.

Minu kogudus on Issanda Muutmise kirikus (see Kloostri tänava kirik), kus käis ka minu tädi. See kirik on selline vabameelne, manitsemist eriti ei ole.

— Millesse te täpsemalt usute?

— On üks hea raamat, „Õigeusu tee”, mille kirjutas ortodoksi usku üle läinud anglikaani vaimulik Kallistos Ware, seal on ta sellest väga hästi kirjutanud...

Teine väga huvitav raamat on „Palveränduri teekond”, kus kirjeldatakse alalist, igavest palvet. Ka Tolstoile on see tähtis – kuidas on võimalik pidevalt, lakkamatult palvetada.

Oluline küsimus on, kuidas saavutada lähedust Jumalaga. Siin on õigeusu traditsioon mu meelest budismile lähedane.

— Mille poolest?

— Sageli väidetakse, et budism oleks nagu ateistlik religioon, kuna seal ei ole seda jumalat... Kui lugeda „Teemantsuutrat”, kus Buddha oma õpilasega vestleb, siis ta ei ütle midagi selle kohta, kas jumalat on või mitte. Aga ta ütleb, et absoluut, see, mida me võime vaadata kui jumalat, on meile tunnetamatu.

Dalai-laama räägib tühjusest, sellest, et täiuse poole püüdlemiseks peame me tajuma seda, et meid ei ole. Et kõigi meie kasutatavate definitsioonide, ka jumala mõiste taga on tühjus. Niisamuti kui ei ole jumalat, ei ole ka mind. Kui sa tajud seda, et mind tegelikult ei ole, kui sa suudad seda nii sügavalt tajuda, et sa näiteks oma keha piinamist ei taju, siis sa tõenäoliselt võid ka jumalat sellise tühjusena tajuda...

Siin on jälle muidugi paradoks, nagu elus ikka...

— Teeb selline reflekteerimine teist parema inimese?

— Ühed inimesed on rohkem endas kinni, teised vähem. Mulle tundub, et inimene, kes elu ja iseennast väga armastab, pole halvem ega parem inimesest, kes ei huvitu oma isiksusest, ei pane seda tähele. Mõlemal on oma halvad ja head küljed. Lihtsalt teatud hetkel, selles elus huvitun ma rohkem teistest kui iseendast. Aga see ei ole seotud altruismiga.

— Mida tähendab teie jaoks kurjuse mõiste?

— Kurjus käib inimesega alati kaasas. Ma olen sellest tahes-tahtmata mõelnud, aga seda on raske lihtsalt öelda. Te mõtlete halbu tegusid, teadlikku kurja tegemist?

Sokrates ütles, et inimese kurjus tuleb võhiklikkusest. Kui ta suudaks maailma jumaliku täiuslikkusega tajuda, ei oleks kurjust.

Kui vaadata, kuidas Rudolf Steiner maailma mõistab, siis see, et inimene peab kehastuma füüsilises kehas, tingib ka selle, et kogu meie tajutav maailm on materiaalne. Materiaalne maailm ei eksisteeri mitte meist omaette, vaid meie pärast, me peame tajuma end mateeria osana. Ning kogu meie materiaalne maailm on üles ehitatud kurjusele, teiste hävitamisele. Me ei saaks üldse elada, kui me kedagi ei hävitaks.

Seepärast on kurjuse mõiste huvitav – me peame elama kurjuses ja mingil määral kurjana ning sellistes tingimustes headust taotlema.

Kes ta on?

Mari Saat

kodanikunimega Mari Meel

Sündinud 27. septembril 1947

Lõpetanud 1970 TPI majandusteaduskonna, 1975 TA majanduse instituudi aspirantuuri

Teoseid:

•• Katastroof 1973

•• Roosipuupungad 1975

•• Mida teha emaga 1978

•• Laanepüü 1980

•• Õun valguses ja varjus 1985

•• Mina ise (lasteraamat) 1988

•• Võlu ja vaim 1990

•• Sinikõrguste tuultes 2000

•• Surija üksildusest (esseed) 2004

•• Lasnamäe lunastaja 2008

Viis olulist asja

•• meri

•• kajakad

•• silmapiir

•• kõrkjad

•• männid