Maria Mang: vanadest filmidest saab õppida inimvaimu
Laupäeval tähistatakse Suurgildi hoones 120. aasta möödumist päevast, mil siinmail oli esmakordselt võimalik näha liikuvaid pilte ehk toimus esimene kinoetendus. „Meie tähistame seda päeva 1. oktoobril, kuid tegelikult leidis sündmus aset 22. septembril 1896 (4. oktoober uue kalendri järgi). Ka Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi sündimise päev valiti just 4. oktoober 2006 selle sündmuse järgi,“ selgitab Eesti Filmimuuseumi juhataja Maria Mang.
Tallinnas Suurgildi hoones (toonases Börsihoones) esitati publikule kümme erinevat filmipala. „Liikuvat pilti loovaid masinaid oli ka enne Eestis tutvustatud ja tolle aja meelelahutusliku maailma osa olidki elavad pildid (selle nimega kutsuti ka esimest kinoetendust). Vahet ei olnud, kas need pandi siis „liikuma“ tagantvalgustusega või mehhaanilise liikumisega. Antud sündmuse erilisus oli, et suurele hulgale inimestele näidati kuskil mujal filmitud materjali. Ehk vaadatav ei olnud üksikisikule, vaid suuremale hulgale,“ ütleb Mang.
Kuidas liikusid toona filmid ühest riigist teise ning need kümmekond filmipala Eestisse jõudsid, ei ole täpselt teada. „Filmiajalugu on siiani leide täis ja kuidas täpselt need filmid Tallinnasse jõudsid ja tänu kellele, ootab veel avastamist. Tsaari-Venemaa ei olnud muust Euroopast nii eraldatud kui hilisem Nõukogude Liit,“ räägib Mang.
Esimeste kinoseansside külastajateks olid tema sõnul pigem sakslased. “Lihtrahvas vaevalt nendele esimestele etendustele jõudis,“ ütleb Mang. Kavas oli mitmeid Lumiere´i vendade filme, kuid mitte ainult. „Kõik neist ei ole vendade Lumiere´ide omad. Arvatavalt on Max & Emil Skladanowsky toodangut ja võib eeldada, et ka üks Edisoni oma,“ räägib ta.
Film tarbimine kultuuri mõttes aga erines nii nagu ka toonane film ise. Ühelt poolt oli muidugi tehnoloogia erinev, kuid teisalt ka film ise, mida võiks tänapäevases kontekstis mõneti nimetada kunsti- või eksperimentaalfilmiks. „Filmile kui jutustusele hakati alles tasapisi tähelepanu pöörama ja see ehk ongi tänapäevaga kõige suurem erinevus. Meil on tänapäeval igavam vaadata ainult liikumist ja mittenarratiivset filmi. Samas arvatavasti kogeme seda ohoo-efekti just uuesti, kui vaatame ruumi projitseeritud 3D pilti või virtuaalreaalsust. Alguses ei ole ju lugu nendelgi puhkudel esmatähtis, vaid lihtsalt illusioon ise,“ räägib Mang.
Kuigi filmitoodangut tuleb järjest enam peale, on tänuväärsete algatustena hakatud üha enam sh kommertskinodes näitama värske toodangu kõrval ka kinoklassikat. Kuigi ehk päris mitte tummfilme. Mang leiab, et vanad filmid väärivad näitamist ja taasavastamist. „Üldajalukku lähevad alati teatud lood, kuid äärealadel on paljugi mida avastada,“ ütleb Mang. Ta lisab, et tihti ei lähe ajalukku algselt heaks peetud filmid, vaid need, mis tabavad ajastu vaimu. Samuti on paljud mängufilmid ka ajaloolise dokumenteeriva väärtusega. „Vanadest filmidest on meil õppida inimvaimu. Nähes taastatud Lumiere`de filmi ekraanilt ei saa midagi rääkida kesisest ülesvõtu tehnikast ja ka puuduv heli ei suuda meid panna visuaalselt nähtut vähem hindama. Tähtis on ju aspekt, et vanad filmid rääkisid ka universaalsetest asjadest, mis meid ikka kõnetavad,“ selgitab Mang.
Filmimuuseumist
Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum, kes Eesti filmipärandiga tegeleb, on hetkel suletud, kuid avatakse oktoobris 2017. Mang rõhutab, et muuseumi tegevuses peavad nad tähtsaks just filmi alushariduse andmist. „Paljud näitusega kaasnevad programmid aitavad aru saada filmitegemise eripärast ja räägivad ka filmide taaskasutamisest,“ ütleb ta. Osaliselt algas varajase filmiajaloo taasleidmisele tähelepanu osutamine juba aktiivsemalt aastal 2014, mil Filmimuuseum koostöös teiste haridus- ja mäluastustega andis hoo sisse rahvusvahelisele filmiajaloo konverentsile, mis toimub tänavu 27.-28. oktoobril Balti filmi-, meedia-, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis, kuid tulevast aastast juba enda uutes ruumides.
