Kõigest hingest on püütud teha suurt kunsti, kuid film on pigem valus ponnistus kui nauditav elamus.
Margit Adorf
kriitik
Mariat kehastava Pihla Viitala sooritus oli rabe, ebaühtlane ja arusaamatu, kuid see võis osalt tingitud olla kehvast stsenaariumist.
FOTO: kaader filmist
Soome-Eesti koostöös valminud film on küll tehniliselt kenasti teostatud, seal on häid näitlejaid, kuid filmi stsenaarium ja loo jutustamise viis on tüütu ning igav.
Filmi põhineb daamil, kelle nimi oli Maria Åkerblom (14.9.1898–25.2.1981). Ta elas Soomes ja rajas 100 aastat tagasi, 1920. aastatel, kristliku ususekti. Tema põhiline oskus oli unede nägemine, transiseisundis saadud taevalikud ilmutused. Esimene „ilmutus” oli Marial 12-aastasena, 1917. aastal. Vaene laps oli nii haige, et sonis läbi une. Niisuguseid „ettekuulutusi” esines palju ja Mariat hakkas saatma prohveti kuulsus. Siis tekkisid juba jüngrid ja nii ei olnudki tal kuigi keeruline saada juba noore naisena sektijuhiks. Ta pingutas selle nimel ka ise, reisis mööda Soomet ringi ja kuulutas oma tõde. Ususekti kaugem siht oli kolida tõotatud maale Iisraeli. Selle nimel nõuti liikmeilt, et nood oma maise vara maha müüksid ja sektile loovutaksid. Sekti liikmete seas oli ka neid, kes varastasid, olid vägivaldsed, korra tulistati ka politseinikku. Maria üle toimus mitu kohtuistungit ja ta mõisteti vangi. Sekt suuresti lagunes, kuid oli ka neid, kes jäid oma liidrile truuks.
