Vahepeal võttis küll korraks aja maha, et põhikool lõpetada. Kuid ülikooli jõudes valis ta mõne popi IT-eriala asemel hoopis eesti keele.

Arvutiga puutus Martin esimest korda kokku 90-ndate alguses isa töö juures. Oli selline masin, kuhu tuli helikassett sisse panna ja siis sai mänge mängida. Et tema kutsumus on graafiline disain, sai selgeks mõnevõrra hiljem. Esimese veebikülje tegi Martin 1999. aastal sellepärast, et koos sõbraga olid nad pärast koolitunde ajaviiteks algelisi arvutiprogramme kirjutanud (näiteks DOS-is töötava kalkulaatori) ja tahtsid need internetti välja panna. (Sõber on praeguseks Starmanis võrgu arendusjuht.)

“Mõned inimesed ikka küsivad, kuidas sellist iseõppimist alustada. Selleks ei ole vaja ei rohkem ega vähem kui natuke pealehakkamist, eneseusku ja tahet,” ütleb Martin. Tema alustas nii, et tõmbas modemiga internetist lehekülgi koduarvutisse, võttis nende koodi lahti, vaatas, mis sinna on kirjutatud, ja proovis järele teha.

Kooli kõrvalt tööle

Martin tegi kodus “põlve otsas” mõned väiksed veebilehed veel ja teda märgati peagi – 2000. aasta jaanuaris tuli tööpakkumine tollasest börsiettevõttest XXL Digital Communications AS, mis valmistas veebilahendusi mitmetele Eesti suurfirmadele.

“Pakkumist tehes vaevalt usuti, et olen 8. klassis õppiv poisike. Sellegipoolest saime kaubale – asusin tööle põhikooli kõrvalt poole kohaga. See nägi välja nii, et hommikuti käisin koolis, pärast kooli sõitsin Sakust Tallinna kontorisse tööle. Tööl olin õhtul seitsme, kaheksa või isegi üheksani, pärast seda tegin koolis antud koduseid töid. Niimoodi iga päev,” räägib Martin.

2000. aasta oli internetimaastikul põnev periood, mil toimusid suured muutused. “Mitmed suured projektid alles sündisid, kõrvaltoas programmeeriti näiteks valmis CiTY24 portaal ja esimene E-kindlustus. Vaid mõned aastad varem olid startinud CV Online ja Delfi.

Umbes aasta enne XXL-i pankrotti lahkus Martin koos mitmete tollaste võtmeisikutega.

Keskkoolis käies tegeles ta veebiprojektidega edasi ja vahetas kümnendas klassis poole õppeaasta pealt Saku gümnaasiumi Rocca al Mare kooli vastu, sest sõbrad olid juba niikuinii väljastpoolt kooli ja Tallinnas õppides oli lihtsam tööd teha. Erakooli õppemaksu – 23 000 krooni aastas – maksis ta oma palgast.

2004. aastal võeti ta vastu Tartu ülikooli eesti ja soome-ugri keeleteaduse eriala riigieelarvelisele kohale. Aga infotehnoloogia? Martin ütleb, et seda ta õppima minna ei tahtnud, sest arvuti on lihtsalt töövahend, nende kokkupanemisega ei kavatse ta tegelema hakata. “Keele uurimine, eriti soome-ugri ja indo-euroopa keelte võrdlemine ning soome-ugri sõnade päritolu on midagi sellist, millega tahaks kaugemas tulevikus kindlasti tegeleda,” ütleb Martin. Kuid praegu on disainitööga nii kiire, et ta võttis pärast esimest kursust akadeemilise puhkuse. Eelmise aasta lõpus tegi tööpakkumise Skype, mille veebilehekülje graafikaga Martin nüüd Skype’i disainimeeskonnas iga päev tegeleb (lisaks kujundas ta Tallinnas ringi sõitva Skype’i trammi). Peale selle on ta osanik uue meedia lahendusi pakkuvas Sisalik Meedia OÜ-s.

Seda, kui hästi ta teenib, Martin ei avalikusta. Ütleb ainult, et ta on lihtne inimene, autot pole ja puhkuse veedab Eestis. Aga ta tahaks uuesti minna Hispaaniasse, palverännakule Santiago de Compostelasse.