„Olgugi, et me ei alustanud tühjalt kohalt, on März tõesti mõnes mõttes selle koha spetsiifiline,” rääkis Mürk. Kunagi trükikoda Ühiselu võõrustanud sopiline ruum on kuraatoritele tõestanud oma paindlikkust: kui seminaripäeval paistab toole täis peasaal tõsine ja korralik, siis ühepäevarestoraniks moondudes näeb see valgete siidlinadega laudadega juba hoopis teistsugune välja.

Esmaspäeval avati Märzi suures taskus ehtekunstnike rühmituse OTSE! näitus „Ebatuba”, kus üks kolmest kunstnikust viibib iga päev ka ise kohal. Kontakti loomine publiku ja tegija vahel on üks Märzi eesmärkidest. „Lihtsalt galeriid ei ole mõtet enam Tallinna teha. Näitusel peab olema juures veel mingi lisa ning püüame korraldada näiteks artist talk’i igaühega, kes siin oma töid esitab,” selgitas Mürk. Üks formaat, mida edaspidi tahetakse arendada, on „sohvasessioon” – peasaali lillelisel diivanil leiab aset poolmänguline „psühholoogivisiit”, mis võimaldab tavapärase eduloo asemel rääkida kunstniku ebakindlast positsioonist prekariaadis. Esimene sessioon leidis aset septembris New Yorkist pärit kunstniku Tom Russottiga. Seansist ei puudu muidugi ka kerge iroonianüke kunstniku lahkamise ja kunstimaailma rollimängude suhtes.

Kuid näitusteprogramm polegi võib-olla Märzi projektidest kõige olulisem, sest kilbile on tõstetud ka silmaringi arendamine ning teadlikkuse suurendamine. Esialgu kasutatakse selleks lugemisgruppide paindlikku formaati, mida on kavas laiendada – teha kursusi, õpitubasid, kohtumisõhtuid jms. Tavaliselt on lugemisgrupis kuskil 10–15 inimest, kelleni on info jõudnud meililistide või Facebooki kaudu, ja sugugi mitte kõik neist pole antud teemaga igapäevaselt tegelevad inimesed. Üks aktiivsemaid gruppe on fotograaf Anna-Stina Treumundi kaudu Märzi jõudnud queer ja feministliku teooria lugemisgrupp, kes käib koos üle nädala esmaspäeviti, lisaks korraldavad väikseid filmiõhtuid ja täna toimub neil Märzis performatiivne pidu. Käima on läinud ka kaasaegse poliitilise filosoofia, avaliku ruumi kunsti, kunstikriitika ja arhitektuuriteooria lugemisgrupid.

Programmi kontseptsioon näeb ette, et kui osa kureeritakse ise, siis samas mahus pakutakse katust teistele algatustele. „Oluline on hoida tasakaalu, et sellest ei saaks ühe sõpruskonna ürituste koht, nagu projektiruumidega juhtuma kipub,” selgitavad kuraatorid.

Üheks unistuseks on hakata pakkuma residentuurikohta ja ühineda nii üleeuroopalise võrgustikuga. Kusjuures residentuur oleks mõeldud kunstnike kõrval ka kirjutajaile – taas üks asi, millest kunstiteadlased ise puudust on tundnud. Residentuur on aga kulukas ja selleks oleks tarvis rohkem finantse kui praegu käepärast. Kuna Mürk ja Ruudi alustasid project space’i loomist tagurpidi ehk stardikapitali omamata, on nad siiani panustanud eelkõige isiklikke vahendeid. Väikest toetust on andnud kulka arhitektuuri sihtkapital, värvi Sadolin ning uuest aastast tuleb toeks Euroopa noortealgatuse programm. Ka ruum ise on pandud teenima: kasutajad maksavad üüri, samuti on Märzis baar Panoptikum, Jaapani kodutoidukohvik MOMO (mis on avatud ürituste toimumise ajal) ning ühte väikest ruumi hakkab üürima vintaažriiete pood.

Et tegemist on ajutise pinnaga, kuraatoreid ei hirmuta, see isegi sobib nende kontseptsiooniga. „Eestis on alahinnatud efemeersed asjad, kiireid mobiilseid pop-up’e võiks rohkem olla. März ei ole igavene projekt, ta on vajadusest sündinud ja püsib nii kaua, kui on vajadus ja võimalusi. Asjadest ei pea kinni hoidma,” resümeerib Mürk.

Vaata ka:

marzprojekt.word-press.com