Mathura “Kohalolus” on kohal terve maailm
Teksti tihedus ja lihvitus manab silmade ette kujutluspildi pintslit hoidvast käest, mis maalib laiale ja õhukesele paberilehele aegamisi ja hoolikalt hieroglüüfe. Mis siis, et reisioludes tundub tõenäolisem kasutada pastakat ja kaustikut või koguni sülearvutit.
Rootsis, Põhja-Indias ja Filipiinidel elanud Mathura on öelnud, et luule puhul häirib teda kõige enam maailmanägemise piiratus, kirjanikud, kes ei näe vahetust ümbrusest kaugemale. “Kohalolus” on kohal maailm Veneetsiast Kalkutani. Kohalolu tähendab Mathurale liikumist. Reisimine avab inimese silmad uuesti maailmale ning vabastab ta harjunud rollidest, aga ka illusioonidest. “Ükski paik pole paradiis rohkem kui teine,” ohkab autor, nähes, kuidas filipiinlased, püüdes läänega samastuda, hakkavad vabatahtlikult läänlaste süljetopsiks.
Kuigi Mathura põlgus tarbimisideoloogia vastu peegeldub siin-seal mujalgi, ei sea ta end sotsiaalkriitiliste poeetide ritta. Pugenud välja “identiteetide vrakist”, mõistab inimene, et kõik on võrdselt oluline. Mathura näeb elu endast läbi ja mööda voolamas ning väljendab nähtut nii foto- kui ka kirjakunsti kaudu. Pildile jääb looduse mõõtmatus. Maailm on miski, mida ei saa võltsida ja mille tähendus on liiga suur, et mõista: “ja tuuled ei kanna endaga / mingit paatoslikku luulet / ega põnevaid puänte, / üks imalam kui teine”.
Ei usklik ega ateist
Kas kõiksusel on ka looja? Kindlasti võib olla. Mathura lõpetab raamatu “Palvelauluga”, milles palub elul endast läbi tormata. Kuid tema maailmanägemus on läbinisti agnostiline, religioonide kammitsad on läbi proovitud ja leitud kerged olevat. Luuletuses “Missioon”, mis valmis raamatusse mahtunutest kõige esimesena, arvab autor end välja nii usklike kui ka ateistide seast. “[...]Jumal / on sügavam kui pöörduvad pühakud ja petetud pühendunud,” kuulutab Mathura. Reinkarnatsioon on ehk siiski võimalik, järgmises elus lubab meessoost autor saada tüdrukuks Yamuna jõe kaldal.
Luuletuses “Enne tormi” selgitab autor lugejale ka suhet enda loominguga. Saame teada, et tema eesmärk pole midagi jäädvustada, kellelegi silma paista, ammugi mitte kriitikutele meeldida. “Võib-olla on see armastus,” mõtiskleb poeet, kelle sõnul me kõik teeme maailmarevolutsiooni iseendas. Mathura värsiridadena paberile laotatud, kuid enamasti grammatiliselt korrektsetest lausetest on üsna hõlbus tsitaate rebida, kuid tsiteeritava luuletuse lõpus meenutab ta: “See, mis kellelegi meie loominguga seostub / on hoopis midagi muud kui see, / mida see tähendab meie eneste jaoks.”
